Minu emotsioonid

Minu emotsioonid;)

Kuna minu vahetus sai just läbi ja aega köögi bitchina on poolteist tundi, siis mõtlesin, et võiksin ka teha oma esimese blogisissekande oma emotsioonidest  ja kogemustest.

No minul on juba tavaks saanud, et minuga juhtub igal pool midagi. Näiteks haiglasse läksin politseiga, sest eksisin linnas lihtsalt öra, olgugi, et linna suurus ise on võrreldav kahe Valgu küla suuruse kohaga. Inimesed on siin sõbralikud, aga mitte siis, kui oled baari leti taga ja mõned kes muutuvad joonuna norijateks hakkavad su kallal nina hõõruma. Mitmeid kordi on olnud tunne, et annaks kohe tooliga, hakkaks kergem kohe, aga ei tohi, sest siis oled sa kohe terve küla vaenlane. Selle eest on abiks mul eestikeel, mille abil saan saata hõlpsasti mõned p....e.  Aga see on ainnult mõne klöiendiga, sest nad teavad, et ma olen uus ja siis nad nagu naudiks sita keeramist. Sellepärast ma ei ole õnnelik töötades baaris. Mul lihtsalt ei ole sellist iseloomu siin töötada (baaris). Aga noh vähemalt on söök ja elmine tasuta pluss 10 dollarit tunnis. Reeglina keskmiselt päevas üritan saada 6 tundi. Mõnikord on see piin, mõnikord on see nauding, nii et aeg kohe lendab.

Hakkasin kriketit mängima. Elu sees pole ma seda mänginud ja nüüd olles harjutanud seda alla kahe nädala olen juba norlmaasemaks läinud selles mängus. Eelmises mängus tegin oma tiimikaaslaste sõnul ajalugu, sest viskasin elus esimest korda palli mängus nii, et kohe esimese viskega lendas vastaste mängja välja. Platsil kutsutakse mind prints Harryks, sest nii mu treene´r sellel alal Nigel kutsub mind nii. Kohalikele olen lihtsalt Harry, ja mulle see sobib, sest Minu päris nime on neil raske öelda ja ei kõla üldse ilusti. Õnneks hooaeg alles algas ja see oli meeskonna 3.mäng ja esimene võit. Ees on veel kuskil 20 mängu, mis on põhimõtteliselt igal laupäeval.  Täna andis mulle Nigel kriketi palli, millega saan igal ajal minna viset harjutama ja battimist teha. Nii ootan homset päeva (neljapäeva), sest siis on kriketi trenn ja näen sõpru. Nad on lahedad kutid, kes enne mängu võtavad õlle ja teevad kerge suitsu. Nende keeles olen ma ainuke tippsportlane, aga üks 17-aastane on ka veel, kes lõpetas keskkooli ja hakkame igapäev kriketit 8 kuud harjutama, eks ole näha, kui kõvaks saame. Minu tugev kõlg on see, et ma jõuan löödud pallile ruttu järgi ja annan endast alati parima (vähemalt püüan). Kriketi reegleid ei hakka seletama, sest need  on mulle siiamaani segased, nagu mulle öeldi, et mängid sa seda 20 aastat ja ikka sa ei saa pihta neile. Igatahes meeskonnakaaslased on sõbralikud ja alati toetatakse üksteist.

Tahaks tegelikult väga farmi tööle saada. Varsti hakkavad ka hooajad puuviljadel- ootan suure huviga. Hetkel, kui kell on minu aja järgi 17.18 on meil sooja 34 kraadi kuskil. Seepärast ma jooksma ei lähe. Üldiselt liigutan end igapäev. Sain isalt noomida, et ei tohi kiirendusi teha, seega otsustasin, et kiirendused hakkavad tulenema kriketi trennidest ja mängudest. Üldiselt näeb mu päev välja järgmiselt:

Hommikune vahetus kas kella 10.30-17.00 või 11.30-17.00. Pärast hommikusi vahetusi lähen jooksma ja hiljem harjutan kriketit pärast seda.

Õhtused vahetused hakkavad kella 17.00-st ja lõppevad kuni kinnipakenuni, mis on igal õhtul erinev. Vahel pannakse baar kinni kella poole poole kõmne ajal, mõnikord kella kaheteistkümne ajal. Lisatundidena võib minna kööki appi Debby´le, kes on väga tore ja lõbus kokk, kes valmistab parimaid friikartuleid, mida ma söönud olen ja mis pealmine PALJU!!!

Mulle öeldi, et ma peaksin minema Austraalia jalgpalli mängima, aga vist jääb tegematta, sest ei taha vigastusi väga lubada.

Mis veel? AAA rääkisin eile Tiinaga. Hea oli kuulda häält, mida viimati kuulsid pea kuu aega tagasi. Nagu ma eeldasin, siis arvatavasti läheb tema puhul mu ennustus täide- Mis ennustus? Seda teavad mu vanemad ja kallis õeke ise;). Isa ja emaga rääkisin ka. Nii hea on kuulda neid ja rääkida nendega. Kui baaris on halb päev minu jaoks, siis ma alati mõtlen ka kodule,  sest see toob naeratuse näole ja alati mõtlen, mida nad sellel ajal teevad.

Siiamaani tundub uskumatu, et me Anetiga siin Austraalias oleme-koos. Jutt, mis pool aastat tagasi sai välja öeldud on saanud tõeks ja nüüd oleme siin peaaegu olnud kuu aega juba. Jube , kus aeg ikka lendab. Need kes arvasid, et tööd on siin, mis muda, ei eksi, sest nii on, aga töö leidmine ise on ikka jube raske. Mulle öeldi, et ma peaks valetama kõik oskused jne, aga ma ei suuda lihtsalt nii. Võibolla ma oleksin praegu  tõstuki juht laos, kui ma oleksin öelnud, et ma oskan sõita sellega, aga ma lihtsalt ei saanud seda teha. Aga üldiselt ei tasu siin inimesi usaldada. Nagu mu õdegi ütles, et pealtnäha on nad sõbralikud jne, aga seest on nad pinnapealsed nig nende peale ei saa alati kindel olla.

Baaritöö on varastanud mu naeratuse, ma ei tea miks,aga ma ei saa ola baaris mina ise. Kui töötaks farmis saaksin olla ikka mina. Õnneks kallis ajab mind alati naeratama ja trenne naudin seda enam, kui pääsen sealt. Reeglina üritan üle 3-4 tunni liigutada.

Nigel lubas minuga jooksma minna kuskile 10 kmi kaugusele kus on sadu känguruid ja näidata ilusaid paiku siin. Lahe pulli mees, kes teeb Stand-Up comedyt, ning kes on meie kriketi tiimis parim viskaja-ühesõnaga lööjate hirm.  Kriketi varustus on lahe, katsun homme pildi sellest teha ja ehk paneme ka Blogisse üles.

Üldiselt mulle meeldib siin, lihtsalt praegust tööd ei taha muud midagi:D. Kannatan ära, mis seal ikka. Soovitan kõigil, kel vähegi võimalik tulla Austraaliasse, sest on teada ju ka tõsiasi, et head asjad juhtuvad heade inimestega, loodan lihtsalt, et olen üks neist ja leian endale sobiva töö uuel aastal.

Seniks tsauki, kell on hetkel 17.45 ja 45 minni pärast lähen kööki abistama ning siis trenni.