Minu sisekanne ka vahelduseks;)
Tere! Anett tegi märkuse, et ma peaksin ka midagi kirjutama blogisse, sest muidu on tema ainukene kes ainult kirjutab.
Kõige pealt soovin edu selle aasta 12 klassidele eksamitel. Seda vist teavad juba kõik, et me tuleme suht varsti tagasi, aga millal, seda ei söenda veel öelda.
Hakkasin siis Austraalia jalgpalli mängima ja hetkel läheb väga hästi, sest juhume kindlalt oma liigas. Järgmine mäng saab olema kõige raskem, sest vaja on jagu saada mitmekordsetest meistritest- Kojonupi tiimist, kus mängivad makstud mängjad ning kus on väga kõva treener. Mis on mängus minu ülesanne.?
Saada oma positsioonil pall, joosta nii palju meeste eest minema kui võimalik ja lüüa värav, või anda värava sööt. Hetkel on mul 3 mest mängust 3 väravat ja 5 väravasöötu. Mehed kelle vastu mängime on suured ja ega nendega kokkupuutel tuleb maa kiiresti sulle vastu. Ise on mind 2 korda maha joostud, õnneks olen terveks jäänud. Ja reeglina kehtib see, kui sind rünnatakse, siis ega sa ei saa kehvem olla, lähed ja teed tagasi, kas tal on pall või mitte. Eelmine mäng mille suurelt võitsime, sai mu tiimikaaslane knockoudi, sest kokkupõrge oli liiga suur ning ta ei mäletanud sellest mitte midagi. isegi mitte seda, kuidas ta väljakult ära tuli. Meie tiimis on igasugu kirjut rahvast, aga miks me nii tugevad oleme on see, et meil on vanad ja noored mängjad, ning tänu sellele on rääkimine platsil lihtne. Kui muidu kehtib termin, et enne pall ja siis mees, siis meie liigas on asi vastupidine, sest meil vaadatakse kõigepealt meest, siis palli. Mul oli selline olukord. Pall lendas õhus ja vaatasin, kellele see läheb, siis jooksin täiega selle mehe juurde ja hüppasin talle põlvega kaela, nii, et ta palli kätte ei saa. Loomulikult kukkus mees peaaegu oimetult maha, sest kujutage, kui teile tuleks keegi täiehooga 80 kilose raskusega kaela, ega ei ole vist väga mõnus. vähaemaltnäitasin, et ma üritasin pallile minna, kuigi tegelik eesmärk oli see, et vastane palli ei saaks:D Vaat sellised on reeglid. endale mulle nii tehtud ei ole...veel. Kätega seljas ei tohi olla, seepärast kasutage põlve;)
See mäng on etem kui kriket igas mõttes. Meie tiimis on üks selline tüüp, kes ei tohi kakelda avalikes kohtades jne, muidu saadetakse riigist välja. Seepärast mängib ta austraalia jalkat, et võtta niipalju mehi maha kui võimalik. Õnneks on ta meie tiimis:D
Peaks Eestis ka rakendama seda mängu sõpradega, see oleks päris lahe. Tegelik mõte mul oli, et võiks sõpradega teha kriketi tiimi hoopis, see suht lahe omapärane, kus väga tead-mis ei peagi pingutama. vaja ainult 12 sõpra ja olekski olemas. Eestis on oma liigagi kriketis, kus mängib 5 tiimi. Kui tagasi olen siis tulen ka kriketi varustusega, ja ostan kindlasti juurdegi. Nii, et kes oleks käpp selles andku mulle teada ;)
Eile õhtul panin John Denveri plaadi peale ja hakkasime Anetiga lambist tantsima. Tantsisime enamasti valssi ja Viini valssi. Nii tore õhtu oli. Sain ka Aneti käevõru lõpuks kätte, mis näeb originaalis parem isegi välja kui pildi peal. Sain ka talle tellitud MP3 jaMP4 mängja kätte. Ootan veel 2 läpakat, emme kingitust, issi kingitust, ja igasuguseid muid toredaid asju, mida eBayst kokku ostsin;)
AAAA....üks asi veel....ma lähen ju maratonile ka. see toimub 13 mai Bunburis ja ootused on väga madalad, sets tead mis pole ju eriti jooksnud. aga pole hullu, küll üle elame. Lähen lõikude ja mõünede pikkade otsade pealt pluss lambafarmides jõu treeningu pealt. Nii, et ütleme nii, et põhja nagu pole, aga pole ka põhjatu.
Enam mul pole tööd ka, sain eile oma viimase tšeki, aga tulumaksudeklaratsioonist tuleb see eest juunis juurde. Nii et elan õhust ja armastusest hetkel.
Aga ma nüüd lõpetan ja loodan, et järgmine sissekanne tuleb mult pärast maratoni. Seniks aga näeme hiljem...
ARVI
Monday, April 30, 2012
Tuesday, April 24, 2012
Seitsme maa ja mere tagant
Meie siin!
Viimane sissekanne oli nii ammu, et olen juba isegi aasta vanemaks saanud selle ajaga. Tuleb viga parandada!
Olen uksinda kodus. Jessie laks teise linna peole ja Arvi ja Rainer on 600 km kaugusel tool. Poistel on nuud viimane poolnadal ja moneks ajaks saabki lammaste pugamis hooaeg labi. Siis hakkavad nad tegema juhutoid. Nad on molemad siin linnas tuntud kui tookad poisid, niiet probleeme neil ilmselt ei teki. Tagasi Austraaliasse tulles, ootab seesamune tooandja neid enda alla tagasi tootama. Ka mind oodatakse tagasi Boyup Brooki. Hea on tunda, et oleme uks osa linnaelanikest ja meid vajatakse. Kui paljud valismaalased tulevad Austraaliasse, et reisida ja pidevalt edasi liikuda, siis me oleme valinud paikse eluviisi. Tore on elada, kui sul on oma suur maja, kindel tookoht, kindel palk, inimesed umber kes aitavad ja koguaeg tunnevad huvi mis me teeme, kuidas meil laheb. Igatahes on Boyup Brookist saanud meie teine kodu.
Juba nadalaid tagasi kaisime India ookeani juures. Ookean on vapustav. Seisime kaldal ja lihtsalt vaatasime ning sonagi lausumata nautisime. Hiljem laksime ka ujuma, kujutage ette... oled rinnani vees.. pusid paigal ja ootad lainet, mis on sinust u meeter, pooleteist korgem. Vahetul enne laine kohale joudmist sukeldud sirgena laine alla ja laine kannab sind kiirelt vee all kalda liiva, kuni kaldale pidama jaad. Vaga monus. Ainuke asi, vesi on jube soolane ja silmad kipitavad kovasti. Me oleme Arviga vahel kui vaiksed lapsed ja meid oli veest valja saada raske. See on ka uks pohjuseid miks me koos olles nii onnelikud oleme, me kaitume kahekesi koos olles alati uhte moodi, tundes uksteisest roomu, nautides aega koos.
Arvi mangis ja treenis terve kriketi hooaja oma tiimiga ja nad tulid meistriteks. Sellest teavad vast koik. Aga nuud on Arvi vaga vaga keskendunud Austraalia jalgpallile. Enne mangu huppaba ta juba hommikusoogi ajal majas ringi ja enam vahem rundab teisi ja viskab palli. Minu arvates suhtub ta jalgpalli palju tosisemalt. Ta kaib uksi trennides peale meeskonna trennide ja harjutab kovasti. pluss ka muidugi jooks, sest kui ta sai teada, et tema issi jookseb 100 km nadalas, siis nuud ta jookseb ka taiel aurul. vahel teeb 20 ovaali ringi nii, et 10 neist kelguga joostes, mis tahendab, et tal liugleb 15 kilogrammine ketas roomsalt jargi. Vahel isegVahel tulen mina toolt ohtul koju, kui tema ikka jookseb valjas. Kaisin ka uht nende trenni vaatamas. Nagu ma aru sain, siis pohirohk on sootmisel ja jooksmisel. Trennis on neid isegi vb ule 20ne. Harjutused, mis nad teevad on vaga keerulised ja Arvi on tubli olnud. Kullap on usna raske treenida voiskonnas, kus raagitakse voorkeeles. Trennides nad ka suhtlevad vaga palju, ka mangu ajal. Vaga palju kostub Arvi nime, tiimikaaslaased kutsuvad teda muidugi Harriks. Kui uks mangija ootab sootu, tahab sootu, siis ta karjub tavaliselt nimeliselt ennast voi vastasmangijat ja ukskord Arvi karjus ule ovaali: MINA MINA MINA :D. Mina olen nainud ka kahte mangu. Ossa poiss, Austraalia jalgpall on miljon korda huvitavam kui meie jalgpall. Murgeldamine kaib koguaet, haiget saavad mehed palju, mang on vaga kiire. Arvil ka koguaeg kuunarnukid kaivad. Siiski koik on vaga sportlik. Peale kodumangu on jalgpalli klubis pidu. Viimane kord mangis seal jube band.
Mida me ootame hetkel koige enam on Kati ja Tysoni pulm. Mis leiab aset 2. juunil. No naete vahemalt saite mingit informatsiooni meie tagasi tuleku kohta, tuleme hiljem koju, kui ehk ootasite. Kati ja Tyson saavad ka beebi, seda kull alles novembris. Nad on koos vaga onnelikud ja meil on nende ule nii hea meel ja mul on au olla uks pruutneitsidest ning kindlasti puuame pulmas ka labi viia eesti traditsioone. Pulm tuleb kindlasti imeline. Kati on kindlasti uks inimene, keda me vaga igatsema hakkan. Tema jaab ka Austraaliasse elama loplikult. Vahel motlen ka mina, siin on ikka palju kergem ja parem, kui Eestis, aga aga Eestil on oma plrussid mida ule ei trupma miski
Meil hakkavad siin ilmad kulmemaks minema. Vahel ohtupoolikul on 20 kraadi voi vahem ja me koik kulmetame siin, ei tea, mis siis saab, kui Eestisse jouame. Onneks saime nuud kuttepuid ja saame tule alla teha. Ahi on meil vaga hea. Eile olime Jessiga kaksi kodus ja otsustasime ohtul pubisse minna, seal soojem. Kuna pubis oli nii igav, siis otsustasime, et veaks voistluste peale kihla, on ju meil pubis kihlveo otse ulekanded ja masinad. Motlesin, mis seal ikka, peab ju selle uhekorra ara tegma. Panin koerte voiduajamise peale 2 dollarit, Tegu oli trifectaga. See tahendab, et vean kihla esi kolmiku peale. Tegin koik mis vaja ja istusin baarileti taha ja vaatasin rahulikult oma voistlust ja nae. Tulidki finshisse minu valitud koerad tapselt oiges jarjestuses. Motlesin, et voitsin ala 12 dollarit ja istusin baarileti taga rahulikult edasi, kuni jarsku hakkas baar kihama.. tuli valja, et ma tegin kahest dollarist 180 dollarit. Vot sulle algaja onne, jalle uks asi ara kogetud. Igatahes rohkem ma kihla see ohtu ei vedanud. Saan nuud oelda, et jah, olen kihla vedanud kull voistlustele ja pole kunagi kaotanud.
Mulle meeldib meie majas see, et me soome hasti palju koik uhe lauataga ja raagime mis me tegime paeval jne. Oleme siin uksteisele perekonna eest. Tottoelda see elukas mu taldrikul on puhas ekstreemsus mulle, aga pidid head olema.
Kaisime sopradega kinos American Pie Reunionit vaatamas. Soovitame soojalt!
Teevad nalja meie kulul.
Tanapaeal nimetatakse seda kabemanguks.
Tanapaeval nimetatakse seda kabemanguks.
Meie Jessie!
Olgu siis pealegi! Mina tanaseks lopetan. Olge tublid seal ja oodake meid ikka koju. Me igatseme teid palju!
Varsti naeme, XOXO!
Viimane sissekanne oli nii ammu, et olen juba isegi aasta vanemaks saanud selle ajaga. Tuleb viga parandada!
Olen uksinda kodus. Jessie laks teise linna peole ja Arvi ja Rainer on 600 km kaugusel tool. Poistel on nuud viimane poolnadal ja moneks ajaks saabki lammaste pugamis hooaeg labi. Siis hakkavad nad tegema juhutoid. Nad on molemad siin linnas tuntud kui tookad poisid, niiet probleeme neil ilmselt ei teki. Tagasi Austraaliasse tulles, ootab seesamune tooandja neid enda alla tagasi tootama. Ka mind oodatakse tagasi Boyup Brooki. Hea on tunda, et oleme uks osa linnaelanikest ja meid vajatakse. Kui paljud valismaalased tulevad Austraaliasse, et reisida ja pidevalt edasi liikuda, siis me oleme valinud paikse eluviisi. Tore on elada, kui sul on oma suur maja, kindel tookoht, kindel palk, inimesed umber kes aitavad ja koguaeg tunnevad huvi mis me teeme, kuidas meil laheb. Igatahes on Boyup Brookist saanud meie teine kodu.
Juba nadalaid tagasi kaisime India ookeani juures. Ookean on vapustav. Seisime kaldal ja lihtsalt vaatasime ning sonagi lausumata nautisime. Hiljem laksime ka ujuma, kujutage ette... oled rinnani vees.. pusid paigal ja ootad lainet, mis on sinust u meeter, pooleteist korgem. Vahetul enne laine kohale joudmist sukeldud sirgena laine alla ja laine kannab sind kiirelt vee all kalda liiva, kuni kaldale pidama jaad. Vaga monus. Ainuke asi, vesi on jube soolane ja silmad kipitavad kovasti. Me oleme Arviga vahel kui vaiksed lapsed ja meid oli veest valja saada raske. See on ka uks pohjuseid miks me koos olles nii onnelikud oleme, me kaitume kahekesi koos olles alati uhte moodi, tundes uksteisest roomu, nautides aega koos.
Arvi mangis ja treenis terve kriketi hooaja oma tiimiga ja nad tulid meistriteks. Sellest teavad vast koik. Aga nuud on Arvi vaga vaga keskendunud Austraalia jalgpallile. Enne mangu huppaba ta juba hommikusoogi ajal majas ringi ja enam vahem rundab teisi ja viskab palli. Minu arvates suhtub ta jalgpalli palju tosisemalt. Ta kaib uksi trennides peale meeskonna trennide ja harjutab kovasti. pluss ka muidugi jooks, sest kui ta sai teada, et tema issi jookseb 100 km nadalas, siis nuud ta jookseb ka taiel aurul. vahel teeb 20 ovaali ringi nii, et 10 neist kelguga joostes, mis tahendab, et tal liugleb 15 kilogrammine ketas roomsalt jargi. Vahel isegVahel tulen mina toolt ohtul koju, kui tema ikka jookseb valjas. Kaisin ka uht nende trenni vaatamas. Nagu ma aru sain, siis pohirohk on sootmisel ja jooksmisel. Trennis on neid isegi vb ule 20ne. Harjutused, mis nad teevad on vaga keerulised ja Arvi on tubli olnud. Kullap on usna raske treenida voiskonnas, kus raagitakse voorkeeles. Trennides nad ka suhtlevad vaga palju, ka mangu ajal. Vaga palju kostub Arvi nime, tiimikaaslaased kutsuvad teda muidugi Harriks. Kui uks mangija ootab sootu, tahab sootu, siis ta karjub tavaliselt nimeliselt ennast voi vastasmangijat ja ukskord Arvi karjus ule ovaali: MINA MINA MINA :D. Mina olen nainud ka kahte mangu. Ossa poiss, Austraalia jalgpall on miljon korda huvitavam kui meie jalgpall. Murgeldamine kaib koguaet, haiget saavad mehed palju, mang on vaga kiire. Arvil ka koguaeg kuunarnukid kaivad. Siiski koik on vaga sportlik. Peale kodumangu on jalgpalli klubis pidu. Viimane kord mangis seal jube band.
Mida me ootame hetkel koige enam on Kati ja Tysoni pulm. Mis leiab aset 2. juunil. No naete vahemalt saite mingit informatsiooni meie tagasi tuleku kohta, tuleme hiljem koju, kui ehk ootasite. Kati ja Tyson saavad ka beebi, seda kull alles novembris. Nad on koos vaga onnelikud ja meil on nende ule nii hea meel ja mul on au olla uks pruutneitsidest ning kindlasti puuame pulmas ka labi viia eesti traditsioone. Pulm tuleb kindlasti imeline. Kati on kindlasti uks inimene, keda me vaga igatsema hakkan. Tema jaab ka Austraaliasse elama loplikult. Vahel motlen ka mina, siin on ikka palju kergem ja parem, kui Eestis, aga aga Eestil on oma plrussid mida ule ei trupma miski
Meil hakkavad siin ilmad kulmemaks minema. Vahel ohtupoolikul on 20 kraadi voi vahem ja me koik kulmetame siin, ei tea, mis siis saab, kui Eestisse jouame. Onneks saime nuud kuttepuid ja saame tule alla teha. Ahi on meil vaga hea. Eile olime Jessiga kaksi kodus ja otsustasime ohtul pubisse minna, seal soojem. Kuna pubis oli nii igav, siis otsustasime, et veaks voistluste peale kihla, on ju meil pubis kihlveo otse ulekanded ja masinad. Motlesin, mis seal ikka, peab ju selle uhekorra ara tegma. Panin koerte voiduajamise peale 2 dollarit, Tegu oli trifectaga. See tahendab, et vean kihla esi kolmiku peale. Tegin koik mis vaja ja istusin baarileti taha ja vaatasin rahulikult oma voistlust ja nae. Tulidki finshisse minu valitud koerad tapselt oiges jarjestuses. Motlesin, et voitsin ala 12 dollarit ja istusin baarileti taga rahulikult edasi, kuni jarsku hakkas baar kihama.. tuli valja, et ma tegin kahest dollarist 180 dollarit. Vot sulle algaja onne, jalle uks asi ara kogetud. Igatahes rohkem ma kihla see ohtu ei vedanud. Saan nuud oelda, et jah, olen kihla vedanud kull voistlustele ja pole kunagi kaotanud.
Mulle meeldib meie majas see, et me soome hasti palju koik uhe lauataga ja raagime mis me tegime paeval jne. Oleme siin uksteisele perekonna eest. Tottoelda see elukas mu taldrikul on puhas ekstreemsus mulle, aga pidid head olema.
Kaisime sopradega kinos American Pie Reunionit vaatamas. Soovitame soojalt!
Teevad nalja meie kulul.
Tanapaeval nimetatakse seda kabemanguks.
Meie Jessie!
Olgu siis pealegi! Mina tanaseks lopetan. Olge tublid seal ja oodake meid ikka koju. Me igatseme teid palju!
Varsti naeme, XOXO!
Sunday, February 12, 2012
Kallis sõitis 400 km kaugusele
Hei, pole ammu näinud, või mis... :) Mõtlen ikka, et tahaks koju korra saada, kasvõi nädalaks kaheks.. kuid nii kahju, kui see ka pole, siis Eestisse elama ei kutsu, aga ükspäev on see siiski möödapääsmatu otsus... Kuid ma mõtlen nii, et olgu seis seal riigis mis on, niikauaks kui Eestis on me pered, sõbrad, oma tuba ja kodu ja muidugi kodustaadion, igatsen koju. Kujutame siin sõpradega pidevalt ette, kuidas maandume Tallinnas ja kuidas ümberringi kostub eesti keel. Enne koju tulemist plaanisime sõpradega minnna Taisse puhkama nädalaks. Peale nädalat sõidab osa Eestisse, osa tagasi Austraaliasse. Siis ostame kõik endale ka sõpruse kellad, mis tähistavad meie sõprust igaveseks ja lahkuminnes helistame kõik kellukesi ja nii ka uuuesti kokkusaades .. kunagi :)
Nagu te piltide pealt võite näha, siis me käisme matkas. Nii hea oli saada korra eemale linnast, olla looduses. Paik oli keset metsa jõe ääres. Meil oli oma väike sinine telk ja hommikul üles ärgates puhus mõnus jahe tuul telki, esmised korrad siin, kui ei ärka üles läbimärjana, sest vahel on ikka väga kuum ja kui akna lahti tegemine võrdub peaaegu valmis sauna ukse avamisega.
Tööga on nii, et meil on seda praegu ülipalju. Mina pubis 7 päeva. Musi aga sõitis 5 päevaks 400 km kaugusele, aga õnneks tuleb ta nädala vahetusel uuuesti koju :)). See nädal tuleb meil siin Lääne Austraalia suurim Kantri muusika festival, sest on ju Boyup Brook kantri muuiska pealinn. Linna tulevb tuhandeid inimesi ja me oleme valmis ja ootame väga. Seda festivalki võib võrrelda põhimõtteliselt sellega, kui terve BAltikumi peale toimuks suur festival ja meil on au olla korraldustiimis :). Üks uudis on veel, me kolisime hotellist välja sõprade juurde, sest väga raske on elada pubis, kui pidu on meie ümber 24/7. Nüüd elame sõpradega ilusas suures majas :) meil on oma tuba ja suur voodi. Nüüd on lootust, et ka mina hakkan natuke rohkem palka saama, põidlad pihku.
Ostisme ka jooksu ajakirja ja saime siinse võistlusgraafiku ja põhirõhk läheb ilmselt Perthi maratonile, kuhu Musi tahab minna :) See toimub 17 Juuni. Ootame ka Tartu maratoni väga, sest paljud võtavad sealt osa ja me hojame teile siit mailt kõvasti pöialt! :) Vaatasime Musiga ka ühte filmi, mida soovitame teil soojalt vaadata. Red Dog on nimi ja see kandideerib oskaritele ja on humoorikas, samas väga kurb film. Tõesti sündinud ja kindlasti ka lastel on seda huvitav vaadata :). Muideka Arvil hakkasid nüüd ka Asutraalia jalgpalli trennid. Nüüd ta mängib kriketit, jalkat ja jookseb ka vahel :D Meie siin oleme õnnelikud, olge Teie ka! :) Praeguseks lõpetan, luban, et ma moosin Arvit ka, et ta siia sissekande looks. :) KALLID!
Thursday, January 26, 2012
Kihlumine.
Tere Kallid vanemad, minu ja Arvi! Tere sõbrad armsad!
Nüüdseks teavad kõik juba suurt uudist! Aga kindlasti tahate ka teada, kuidas kõik juhtus.
Olin tööl ja tuleb minu juurde Rainer: "Ma tean, mis juhtub pühapäeval!" Mina: "Mismis??" JA nii kiusas ta mind terve reedese päeva. Mõne tunni pärast tuli Kallis töölt ja tuli tressides baari ja küsis kas ma korvpalli tahan minna mängima. Muidugi olin ma kohe nõus. Terve see päev olin ma nii ärevil ja ootasin teda koju, sest tahtsin ma ju natukenegi aimu saada, mis saab pühapäeval. Peale tööd suundusime korvpalli väljakute poole. Ma ei tea, kas kõik teavad, aga me Arviga kohtusime korvpalli väljakul ja sealt maalt kõik alguse saigi. Mängisime alustuseks soojenduseks lihtsalt viite miinust. Peale seda tegime üks ühte ja siis ta laulis sellel ajal mulle, kui ta rünnakusse läks, et mu tähelepanu kaitsetöölt viia või mängis mõnda naljakat tegelast.. Poole mängu pealt palusin time-outi, sest ei suuda mina niikaua siblida, kui tema. Istusime pisikesele tribüünile ja jõime spordijooki ja lobisesime niisamuti.. Ja siis..... Arvi küsis mult: "Kaua me oleme koos olnud?" Kuna peame oma tähtpäevaks nüüd päeva, millal kotusime, siis vatsain, et u 1 aasta ja 7 kuud ja sellepeale ütles ta: "Tüpsemalt 1 aasta, 7 kuud ja 18 päeva.." Ja siis korraga oli ta maas askeldamas ilma, et ma oleks tähele pannud või vähekenegi ette aimanud ja ta oli ühel põlvel mu ees ja lausus: "Kes oleks võinud arvata, et see sama poiss, kes mängis sinuga seal laagris korvpalli palub sind omale naiseks.." Ja siis nägin ma sõrmuse karpi.... ja ta avas selle.. ma olin nii õnnelik ja täis üllatust.. ronisin tribüünilt maha tema embusesse ja hoidsin kõvasti ja ütlesin: "Jaaaaaa". Olime mõlemad põlvili ja siis ta tõstis mu püsti ja pani mulle sõrmuse sõrme. Minu sõrmed värisesid ja silmad läksid märjaks ja ma ei suutnud teda lahti lasta :) Sõrmus on valgest kullast ja peal asetsevad vaheldumisi südamekujulised ja ringsed kivid. Me oleme hästi õnnelikud :) ja tunne on nii eriline, nagu oleks uuesti armunud.
Jalutasime üksteise embuses tagasi pubisse ja sõime koos õhtust, kõik pubis õnnitlesid ja olid meie üle õnnelikud.
Kihlkumispidu ei ole veel olnud, aga see eest on ees ootamas telkimine, kus veedame aega Arvi bossi ja tema sõpradega ja Dave ütles, et sellest saab meie kihluspidu. Arvi on juba seal, aga mina liitun nendega homme või ülehomme, ootan väga. Täna helistasime ka, niivõrd naljakas on minna magama üksi, ilma, et saaks kellegi kaissu võtta. Arvi hojab mul silma peal ka magades. Üks varahommik, hakkasin voodist maha kukkuma ja sain jala ruttu maha õnneks, aga sama moment haaras Arvi mult ümbert kinni ja tõmbas mu tagasi, üteldes"Ma ei lase sind kunagi lahti..." Kas saab veel paremat varahommiku algust olla? :) Varahommiku, sest nüüd tõuseme me üles koos kell 5:10 ja sööme koos hommikust, kuna Arvi stardib juba kell kuus.
Kuna tegmist on väga väikse linnaga, siis said kõik inimesed üsna kiirelt teada meie kihlumisest ja inimesed, noored ja vanad, soovisid õnne ja jaksu meile. Samas on ka siin üks meie hea sõber Mick, selline vanem meesterahvas, kes alguses arvas, et me olme ikka noored ja rumalad, et midagi sellist tegime.. aga seletasime talle, miks. Kihlumine on meie jaoks see, et me viime oma suhte järgmisele tasandile ja tunneme, et armastame üksteist. Meie suhe on arenenud koguaeg väga vaikselt ja rahulikul. Kui inimesed kutsuvad end juba tavaliselt peale kolme nädalat kallikesteks nt, siis meie tegime seda alles pärast mitmeid kuid. Kui me midagi teeme oma suhtes või otsutame, siis on see olnud pikk otsustamine ja mõlema soov. Eksole ju ikka nii, et kes tasa sõuab, see kaugele jõuab.. ka pulmad lejavad aset kindlasti järgneva kahe aasta jooksul, mitte kahe kuu pärast. Aega on, aga tunne on, et tahame oma edasise elu veeta koos. Ka seletasime Micku, et miks me peaks taganema otsusest, kui kellegil teisel on läinud halvasti,me oleme kõik erinevad ja tuleb kuulata ka oma südant, mitte olla pessimistliku mõtlemisega. Nüüdseks ta jälle naeratab meile ja ütleb, et ta hakkab sellega harjuma. Mick ise on nt kkunagi ka ise maratone jooksnud ja on meile mitmeid kordi öelnud, " Kui tahad maratoni hästi joosta, siis pead oam mugavustsooonist välja tulema."
Eks siis nüüd ootavad kõik kihlumispidu, meie ka, aga kõige rohkem ootan mina iga järgmist päeva tema kõrval ja naudin igat tänast :).
Ma loodan, et ma teie olete meie üle õnnelikud.
Püüan teha varsti kohe järgi järgmise sissekande meie tööst ja treeningutest ja eesmärkidest, kohe kui aega saan. Aga no aega palju pole kahjuks, mina olen tööl 7 päeva nädalas ja Arvi 5, kuid tema töö on ikka päris raske. Pluss on palju häis pilte, mis teieni peavad jõudma.
Palju rõõmu ja kallistusi Teile siit kuumast Astraaliast :)!
Nüüdseks teavad kõik juba suurt uudist! Aga kindlasti tahate ka teada, kuidas kõik juhtus.
Olin tööl ja tuleb minu juurde Rainer: "Ma tean, mis juhtub pühapäeval!" Mina: "Mismis??" JA nii kiusas ta mind terve reedese päeva. Mõne tunni pärast tuli Kallis töölt ja tuli tressides baari ja küsis kas ma korvpalli tahan minna mängima. Muidugi olin ma kohe nõus. Terve see päev olin ma nii ärevil ja ootasin teda koju, sest tahtsin ma ju natukenegi aimu saada, mis saab pühapäeval. Peale tööd suundusime korvpalli väljakute poole. Ma ei tea, kas kõik teavad, aga me Arviga kohtusime korvpalli väljakul ja sealt maalt kõik alguse saigi. Mängisime alustuseks soojenduseks lihtsalt viite miinust. Peale seda tegime üks ühte ja siis ta laulis sellel ajal mulle, kui ta rünnakusse läks, et mu tähelepanu kaitsetöölt viia või mängis mõnda naljakat tegelast.. Poole mängu pealt palusin time-outi, sest ei suuda mina niikaua siblida, kui tema. Istusime pisikesele tribüünile ja jõime spordijooki ja lobisesime niisamuti.. Ja siis..... Arvi küsis mult: "Kaua me oleme koos olnud?" Kuna peame oma tähtpäevaks nüüd päeva, millal kotusime, siis vatsain, et u 1 aasta ja 7 kuud ja sellepeale ütles ta: "Tüpsemalt 1 aasta, 7 kuud ja 18 päeva.." Ja siis korraga oli ta maas askeldamas ilma, et ma oleks tähele pannud või vähekenegi ette aimanud ja ta oli ühel põlvel mu ees ja lausus: "Kes oleks võinud arvata, et see sama poiss, kes mängis sinuga seal laagris korvpalli palub sind omale naiseks.." Ja siis nägin ma sõrmuse karpi.... ja ta avas selle.. ma olin nii õnnelik ja täis üllatust.. ronisin tribüünilt maha tema embusesse ja hoidsin kõvasti ja ütlesin: "Jaaaaaa". Olime mõlemad põlvili ja siis ta tõstis mu püsti ja pani mulle sõrmuse sõrme. Minu sõrmed värisesid ja silmad läksid märjaks ja ma ei suutnud teda lahti lasta :) Sõrmus on valgest kullast ja peal asetsevad vaheldumisi südamekujulised ja ringsed kivid. Me oleme hästi õnnelikud :) ja tunne on nii eriline, nagu oleks uuesti armunud.
Jalutasime üksteise embuses tagasi pubisse ja sõime koos õhtust, kõik pubis õnnitlesid ja olid meie üle õnnelikud.
Kihlkumispidu ei ole veel olnud, aga see eest on ees ootamas telkimine, kus veedame aega Arvi bossi ja tema sõpradega ja Dave ütles, et sellest saab meie kihluspidu. Arvi on juba seal, aga mina liitun nendega homme või ülehomme, ootan väga. Täna helistasime ka, niivõrd naljakas on minna magama üksi, ilma, et saaks kellegi kaissu võtta. Arvi hojab mul silma peal ka magades. Üks varahommik, hakkasin voodist maha kukkuma ja sain jala ruttu maha õnneks, aga sama moment haaras Arvi mult ümbert kinni ja tõmbas mu tagasi, üteldes"Ma ei lase sind kunagi lahti..." Kas saab veel paremat varahommiku algust olla? :) Varahommiku, sest nüüd tõuseme me üles koos kell 5:10 ja sööme koos hommikust, kuna Arvi stardib juba kell kuus.
Kuna tegmist on väga väikse linnaga, siis said kõik inimesed üsna kiirelt teada meie kihlumisest ja inimesed, noored ja vanad, soovisid õnne ja jaksu meile. Samas on ka siin üks meie hea sõber Mick, selline vanem meesterahvas, kes alguses arvas, et me olme ikka noored ja rumalad, et midagi sellist tegime.. aga seletasime talle, miks. Kihlumine on meie jaoks see, et me viime oma suhte järgmisele tasandile ja tunneme, et armastame üksteist. Meie suhe on arenenud koguaeg väga vaikselt ja rahulikul. Kui inimesed kutsuvad end juba tavaliselt peale kolme nädalat kallikesteks nt, siis meie tegime seda alles pärast mitmeid kuid. Kui me midagi teeme oma suhtes või otsutame, siis on see olnud pikk otsustamine ja mõlema soov. Eksole ju ikka nii, et kes tasa sõuab, see kaugele jõuab.. ka pulmad lejavad aset kindlasti järgneva kahe aasta jooksul, mitte kahe kuu pärast. Aega on, aga tunne on, et tahame oma edasise elu veeta koos. Ka seletasime Micku, et miks me peaks taganema otsusest, kui kellegil teisel on läinud halvasti,me oleme kõik erinevad ja tuleb kuulata ka oma südant, mitte olla pessimistliku mõtlemisega. Nüüdseks ta jälle naeratab meile ja ütleb, et ta hakkab sellega harjuma. Mick ise on nt kkunagi ka ise maratone jooksnud ja on meile mitmeid kordi öelnud, " Kui tahad maratoni hästi joosta, siis pead oam mugavustsooonist välja tulema."
Eks siis nüüd ootavad kõik kihlumispidu, meie ka, aga kõige rohkem ootan mina iga järgmist päeva tema kõrval ja naudin igat tänast :).
Ma loodan, et ma teie olete meie üle õnnelikud.
Püüan teha varsti kohe järgi järgmise sissekande meie tööst ja treeningutest ja eesmärkidest, kohe kui aega saan. Aga no aega palju pole kahjuks, mina olen tööl 7 päeva nädalas ja Arvi 5, kuid tema töö on ikka päris raske. Pluss on palju häis pilte, mis teieni peavad jõudma.
Palju rõõmu ja kallistusi Teile siit kuumast Astraaliast :)!
Wednesday, January 11, 2012
Offroadides känguruuusi vaatama!
Olen mina ükspäev tööl ja saab tööpäev läbi. Lähen peole, kus tean Arvi viibib. Astun aiast sisse ja mida? Aia nurgas on pooled poisid kõik koos ja maas kaks tükki kaklevad ja üks on minu Arvi! Jooksin sinna asja ruttu uurima. Ja mida nemad teevad- maadlevad! sõbralikult maadlevad! Oh ei olnud ma ju pabinas.. lõpuks selgus, et asi ongi kõigest sõbralik maadlemine ja puhtalt sportlik. Püsti tõustes oli Arvil muru sees püherdamisest lausa nägu katki ja isegi verine, aga tema teretas mind ikka "Tsau Kalllllis!"nagu midagi poleks juhtunud :D! Loo moraal- poisid jäävad alati poisteks ja vahel tuleb lasta neil ka poisid olla.
Arvi sai muuseas uue töökoha. Oli tema ükspäev baari taga kole kurb, sest ei meeldinud talle seda tööd teha. Ja siis hakkas üks klient tema käes uurima, mis tal viga. Arvi seletas talle, "Tahaks mujale tööle saada, tahaks mehe tööd teha, siin on igav.." Siis selgus, et too mees Dave on lambafarmis suur asjamees ja oligi kokku lepitud, et Arvi läheb proovipäevale.. eks heade inimestega juhtuvad head asjad. Kõige parem on selle asja juures see, et Dave on meid ise kutsunud mitmeid kordi aiapidudele ja saame mõlemad temaga hästi läbi. Arvi on igatahes ülimalt õnnelik ja ka mina. Ise ma farmi nii ei kiirusta, sest baari töö on üsna hea ning praegu koristan ka ning trennitegemiseks jääb ka aega. Tegelikult on täitsa hea, et Arvi baarist minema läks. Nüüd ei ehita ta kauba sisse tulles meile teletorne õllekastidest ja ei tõsta liiga suuri raskusi. Oi kuikui palju me oleme teda keelanud, et ära võta kolme kasti õlllet korraga, aga no tema teeks veel kolm ringi pudelipoes ka enne kui külmaruumi need laadib. Palka saab Arvi nüüd pea 3x rohkem kui mina. Loo moraal- ükskõik kuhu sa maailmas ei lähe, naised saavad meestest ikka vähem palka :D AGA minu töö pole hooajaline, mul on 24/7 töööd :)
Paar päeva tagasi olime me mõlemad vabad ja siis kutsus Dave meid linnas välja oma lambapügajate tiimiga tema isa sünnipäeva tähistama. Arvi ja Dave sõitsid ühes autos ees ja mina Davei naisega neil järel. Muidugi oli neil vaja tee peal rallit teha ja slaalomit sõita niiet meie tolmupilves järele panime. Arvi ütles sellepeale ainult, et Dave sõidab nagu tema issi.
Kui kohale jõudsime siis istusime kõik väljas väga kauni maja ees ringselt ja kõik jutustasid ja muidugi päriti meie kohta.. Päike oli loojumas ja mõnus suvetuul ja õhk ümbritses meid. Kuldsed põllud paistsid igal pool kuhu ainult vaadata ja maastik oli kupliline ja lambad siin ja lambad seal ümberringi. Seltskond oli selline 15 pealine ja jällegi igast vanusest inimesi. Mängiti lugusi korraga mitmel kitarril ja lauldi... siin oskavad väga paljud mehed suurepäraselt kitarri mängida. Õhtupoole saime ka süüa Austraalia moodi. Röstsai mille vahel on grillvorst ja kaste. Õhtupoole soovisid kõik ka, et Arvi mängiks ja nii mängisid nad koos Daveiga kahekesi kitarrri, kuni Arvi sai "Knoking on heavens door" selgeks. Lahkusime juba 9 paiku ja siis läksime metsikult elavaid känguruusi otsima. Kuna teed on üsna tühjad koguaeg, siis sõidukiirus on päris hea. Ja nüüd sõitsime metsa sisse, kus olid kerged vanad-vanad teed veel olemas ja kus me seal alles kihutasime üle kivide ja kändude ja üle puude ja sõitsime isegi ühe tehisjärve pervele, mille perv on maast palju palju kõrgem.. oi see oli hirmus seal äärepeal kõõluda ja all vett näha, niiet auto on poolviltu. Muidugi Arvil ja Daveil oli nalja kui palju, kui me Dave naisega seal kiljusime. Tabasime ka känguruusi, kiirelt sõites metsa vahel tabasime nad järsku ja autotuled pimestasid neid nii, et nad ei osanud ei vasakule ega paremale liikuda. Ajasime neid ka autoga taga, sõites neile kiirelt järele, küll aga hüppavad kiiresti... tahtsime näha, kuidas känguru hüppab üle kõrge tara.. see oli üsna hämmastav moment.. känguru hüppas me eest ära ja järsku jäi tara ees seisma julgelt ja hops pani sealt üle kohapeal hüppega.. ise peaaegu tara kõrgune. Läksime ka välja vaatama liivasees olevad känguru hüppamisvälgi.. käpad on tal hüppeajal V kujuliselt ja saba puudutab ka koguaeg maad ja kängurud suudavad saba peal seista, nii nad saavad jalgadega vaenlast tõugada.. Väga ulmeline oli, kui me leidsim,e metsast lagedalt lambakarja öösel.. tuhat pisikest silma madalas murus põrnitsevad sind. Olgugi, et oli pime ja ainult autotuled valgustasid meie vaatevälja, siis Arvi leidis maast suure ämbliku.. noo selline, mis mahub peopesa peale.. ma olin silmapilkselt autos ja kodutee võis alata. KOduteel ütles Dave, et kellel on vaja pissipeatust teha? Ma ütlesin, et ei tunne vajadust. SIIS sõitis Dave teelt kõrvale metsa läbi kraavi ja kui me peatusime, siis oli küll tunne, et lasen püksi kohe.. kole hirmus on ikka offroad autoga sõita. Auto on Nissan ja suurel on ees punasega kiri "Nissan in Action" Muuseas selle sama suure ämbliku leidsin ma täna ka hommikul pubis koristades. Olgu, ta ei olnud nii suur, kui see, aga sama liik ja ma nägin kurja vaeva, et see tolmuimejasse tõmmata, edu sellele, kes tolmuimeja kotti puhastama hakkab.
Tahaksin, et kuulaksite üht väga head Aussie lugu.. Cat Stevens- Father and Son.
Olge tublid ja nautige lund :) Me küll igatseme lund ja varsti saate pilte ka. Kallid olete vanemad, sõbrad :)
LOTS OF LOVE FROM AUSSIE!
Arvi sai muuseas uue töökoha. Oli tema ükspäev baari taga kole kurb, sest ei meeldinud talle seda tööd teha. Ja siis hakkas üks klient tema käes uurima, mis tal viga. Arvi seletas talle, "Tahaks mujale tööle saada, tahaks mehe tööd teha, siin on igav.." Siis selgus, et too mees Dave on lambafarmis suur asjamees ja oligi kokku lepitud, et Arvi läheb proovipäevale.. eks heade inimestega juhtuvad head asjad. Kõige parem on selle asja juures see, et Dave on meid ise kutsunud mitmeid kordi aiapidudele ja saame mõlemad temaga hästi läbi. Arvi on igatahes ülimalt õnnelik ja ka mina. Ise ma farmi nii ei kiirusta, sest baari töö on üsna hea ning praegu koristan ka ning trennitegemiseks jääb ka aega. Tegelikult on täitsa hea, et Arvi baarist minema läks. Nüüd ei ehita ta kauba sisse tulles meile teletorne õllekastidest ja ei tõsta liiga suuri raskusi. Oi kuikui palju me oleme teda keelanud, et ära võta kolme kasti õlllet korraga, aga no tema teeks veel kolm ringi pudelipoes ka enne kui külmaruumi need laadib. Palka saab Arvi nüüd pea 3x rohkem kui mina. Loo moraal- ükskõik kuhu sa maailmas ei lähe, naised saavad meestest ikka vähem palka :D AGA minu töö pole hooajaline, mul on 24/7 töööd :)
Paar päeva tagasi olime me mõlemad vabad ja siis kutsus Dave meid linnas välja oma lambapügajate tiimiga tema isa sünnipäeva tähistama. Arvi ja Dave sõitsid ühes autos ees ja mina Davei naisega neil järel. Muidugi oli neil vaja tee peal rallit teha ja slaalomit sõita niiet meie tolmupilves järele panime. Arvi ütles sellepeale ainult, et Dave sõidab nagu tema issi.
Kui kohale jõudsime siis istusime kõik väljas väga kauni maja ees ringselt ja kõik jutustasid ja muidugi päriti meie kohta.. Päike oli loojumas ja mõnus suvetuul ja õhk ümbritses meid. Kuldsed põllud paistsid igal pool kuhu ainult vaadata ja maastik oli kupliline ja lambad siin ja lambad seal ümberringi. Seltskond oli selline 15 pealine ja jällegi igast vanusest inimesi. Mängiti lugusi korraga mitmel kitarril ja lauldi... siin oskavad väga paljud mehed suurepäraselt kitarri mängida. Õhtupoole saime ka süüa Austraalia moodi. Röstsai mille vahel on grillvorst ja kaste. Õhtupoole soovisid kõik ka, et Arvi mängiks ja nii mängisid nad koos Daveiga kahekesi kitarrri, kuni Arvi sai "Knoking on heavens door" selgeks. Lahkusime juba 9 paiku ja siis läksime metsikult elavaid känguruusi otsima. Kuna teed on üsna tühjad koguaeg, siis sõidukiirus on päris hea. Ja nüüd sõitsime metsa sisse, kus olid kerged vanad-vanad teed veel olemas ja kus me seal alles kihutasime üle kivide ja kändude ja üle puude ja sõitsime isegi ühe tehisjärve pervele, mille perv on maast palju palju kõrgem.. oi see oli hirmus seal äärepeal kõõluda ja all vett näha, niiet auto on poolviltu. Muidugi Arvil ja Daveil oli nalja kui palju, kui me Dave naisega seal kiljusime. Tabasime ka känguruusi, kiirelt sõites metsa vahel tabasime nad järsku ja autotuled pimestasid neid nii, et nad ei osanud ei vasakule ega paremale liikuda. Ajasime neid ka autoga taga, sõites neile kiirelt järele, küll aga hüppavad kiiresti... tahtsime näha, kuidas känguru hüppab üle kõrge tara.. see oli üsna hämmastav moment.. känguru hüppas me eest ära ja järsku jäi tara ees seisma julgelt ja hops pani sealt üle kohapeal hüppega.. ise peaaegu tara kõrgune. Läksime ka välja vaatama liivasees olevad känguru hüppamisvälgi.. käpad on tal hüppeajal V kujuliselt ja saba puudutab ka koguaeg maad ja kängurud suudavad saba peal seista, nii nad saavad jalgadega vaenlast tõugada.. Väga ulmeline oli, kui me leidsim,e metsast lagedalt lambakarja öösel.. tuhat pisikest silma madalas murus põrnitsevad sind. Olgugi, et oli pime ja ainult autotuled valgustasid meie vaatevälja, siis Arvi leidis maast suure ämbliku.. noo selline, mis mahub peopesa peale.. ma olin silmapilkselt autos ja kodutee võis alata. KOduteel ütles Dave, et kellel on vaja pissipeatust teha? Ma ütlesin, et ei tunne vajadust. SIIS sõitis Dave teelt kõrvale metsa läbi kraavi ja kui me peatusime, siis oli küll tunne, et lasen püksi kohe.. kole hirmus on ikka offroad autoga sõita. Auto on Nissan ja suurel on ees punasega kiri "Nissan in Action" Muuseas selle sama suure ämbliku leidsin ma täna ka hommikul pubis koristades. Olgu, ta ei olnud nii suur, kui see, aga sama liik ja ma nägin kurja vaeva, et see tolmuimejasse tõmmata, edu sellele, kes tolmuimeja kotti puhastama hakkab.
Tahaksin, et kuulaksite üht väga head Aussie lugu.. Cat Stevens- Father and Son.
Olge tublid ja nautige lund :) Me küll igatseme lund ja varsti saate pilte ka. Kallid olete vanemad, sõbrad :)
LOTS OF LOVE FROM AUSSIE!
Wednesday, December 21, 2011
Järjekordne päev.
Tänane päev on olnud jällegi mitte just kõige parem. Kuna tegemist on kolmapäevaga, siis pean mina olema see, kes on hommikuses vahetuses ning aitama tassida ühel ennast täis jobul õlle kaste jms. Ta on mind ennegi välja vihastanud ja närvi ajanud, aga täna oli esimene kord, kui ma tahtsin talle
peksa anda. Jama oli selles, et üks lühikest kasvu tore naine, kellega ma reeglina hommikustes vahestustes töötan on rase ja ma ei luba tal tõsta raskeid õlle kaste jne raskeid asju. (tema ei ole see jobu).
Täna, kui tegin selle jobu töö pm ära (pea kahesaja õllekasti tassimise ja ladustamise) siis ütles ta, et ma peaksin puhkama ja minema baari taha (päris tore puhkus või mis?), ja et las Lisa (see tore lühikest kasvu naine) tõstab ülejäänud kastid külmruumi. Ma ei olnud sellega nõus ja ütlesin, et Lisa ei tohiks tõsta, sest ta ikkagi ootab last. Selle peale ta vihastas ja ütles, et ma ärgu tulgu talle ütlema, mida tema võib ja ei või teha!!!! Ma läksin kettasse ja panin automaatselt juba käe löögi valmis ja nägu oli vihanel Selle peale ta eemaldus ja ütles vaiksemalt seda sama lauset ja pani siis minema. Pärast seda me ei rääkinud sõnagi, peale selle, et ta ütles, et õnneks on tänane raske päev läbi!
On ikka lollakas, teen trema eest töö ära, sealhulgas kuradi prügi äravedu jne ja temal on raske päev.
Robin ütles Rainerile ka, et see Kaksisvee (W-jobu nime esimene täht) on minuga miskipärast karmim. Lollakas arvab, et on mingi boss, kuigi tegelikult on täielik äpu. Näiteks on tema töö hoida ära ja lahendada näiteks kaklused, kui klient on liiga täis ja ei anna endale aru. 3 päeva tagasi oli siin jama, et üks päris suur härg mees oli nii täis, et Anett talle lihtsalt peale vee ei tohtinud midagi anda. läks endast välja ja hakkas meie bossi ja Anetti ähvardama. Asi lõppes sellega, et ühel kliendil nägu verine ja mees pani politsei hirmust koju. Ei tea mis, tast edasi sai. Aga mida ütles hiljem mulle see W:
,,Kus sa olid, sa oleksid pidanud korda majas hoidma?,, Mul oli nagu selline tunne, et hea meelega hoiaks korda majas, aga tingimusel, et kui mind rünnatakse, siis ma võin vastu rünnata, mitte olla niisama peksukott ja lihtsalt peksa saada ja asja nii jätta. Tegelik põhjus oli selle, et W lihtsalt kartis seda härga nii palju, et ei julenud oma toast väljagi tulla.
Nüüd olen kirjutanud oma esijalgsed emotsioonid ära, nüüd hea olla, jälle kurdetud kurb lugu:D
Aga mõtlesin, et kirjutaks ühest lahedast tüübist, ehk siis meie kohalikust Bob Marleyśt, kellel juhtub igasugu asju. (Stan on ta päris nimi)
Üks päev sisenes ta baari ja oli suht pehme võitu tänu kanepile jms meelemürkidele. Ta astus mu juurde ja ütles, et ta nägi sateliite ning see pole hea. Ning siis rääkis, et kaks tulnukat tahtsid ta kaasa vedada, mille peale Stan vastas, et ta ei saa tulla, sest tal on järgmine päev lambapügamine.
Eile näiteks vedas ta oma lõvi kuju baari ja pani rasta mütsi pähe. Lõvi pidavat temaga vahepeal rääkima. Ma pidin selle lõvikuju tema tuppa vedama. Päris raske oli see ikka, aga kui tema tuppa jõudsin, no ei olnud seal kanepi pilve üleval ja Bob Marley pilte täis. Panin Lõvi voodi kõrvale ja lasin ruttu jalga, enne, kui ma tulnukaid hakkan nägema.
Üks päev tuli ta jutuga, et mina olengi Bob MArley ja tema sugulane ka tagatippu. Eile peale selle lõvi jama tõi ta kanistri mingi päris ohtliku vedelikuga ja ütles, et tulnukad peaksid oma hambad sellega ära pesema. Võtsin igaksjuhuks talt selle käest ära, mine tea, ehk peseb kellegi hambaid sellega veel.
Kui mu bossil oli kõhuvalu, siis Stan soovitas Marihuaanat, pidavat aitama absoluutselt igasuguse valu vastu.
Igatahes on ta pull vend, aga mis pealmine sõbralik ja annab head jootraha, vahest 50 dollarit. Kui on sitt päev, siis on olemas minig tüüp, kes suudab sind ikka naeratama ajada.
Anett peaks ka varsti midagi blogisse kribama, ma seniks lõpetan ja loodan, et teil kõigil, kes seda blogi loete läheb hästi. MA luban, et jooksen Donnybrooki alla 7 tunni lähi päevadel, siis on milleski veel kirjutada. Seniks minu poolt uute sissekanneteni.
Arvi
peksa anda. Jama oli selles, et üks lühikest kasvu tore naine, kellega ma reeglina hommikustes vahestustes töötan on rase ja ma ei luba tal tõsta raskeid õlle kaste jne raskeid asju. (tema ei ole see jobu).
Täna, kui tegin selle jobu töö pm ära (pea kahesaja õllekasti tassimise ja ladustamise) siis ütles ta, et ma peaksin puhkama ja minema baari taha (päris tore puhkus või mis?), ja et las Lisa (see tore lühikest kasvu naine) tõstab ülejäänud kastid külmruumi. Ma ei olnud sellega nõus ja ütlesin, et Lisa ei tohiks tõsta, sest ta ikkagi ootab last. Selle peale ta vihastas ja ütles, et ma ärgu tulgu talle ütlema, mida tema võib ja ei või teha!!!! Ma läksin kettasse ja panin automaatselt juba käe löögi valmis ja nägu oli vihanel Selle peale ta eemaldus ja ütles vaiksemalt seda sama lauset ja pani siis minema. Pärast seda me ei rääkinud sõnagi, peale selle, et ta ütles, et õnneks on tänane raske päev läbi!
On ikka lollakas, teen trema eest töö ära, sealhulgas kuradi prügi äravedu jne ja temal on raske päev.
Robin ütles Rainerile ka, et see Kaksisvee (W-jobu nime esimene täht) on minuga miskipärast karmim. Lollakas arvab, et on mingi boss, kuigi tegelikult on täielik äpu. Näiteks on tema töö hoida ära ja lahendada näiteks kaklused, kui klient on liiga täis ja ei anna endale aru. 3 päeva tagasi oli siin jama, et üks päris suur härg mees oli nii täis, et Anett talle lihtsalt peale vee ei tohtinud midagi anda. läks endast välja ja hakkas meie bossi ja Anetti ähvardama. Asi lõppes sellega, et ühel kliendil nägu verine ja mees pani politsei hirmust koju. Ei tea mis, tast edasi sai. Aga mida ütles hiljem mulle see W:
,,Kus sa olid, sa oleksid pidanud korda majas hoidma?,, Mul oli nagu selline tunne, et hea meelega hoiaks korda majas, aga tingimusel, et kui mind rünnatakse, siis ma võin vastu rünnata, mitte olla niisama peksukott ja lihtsalt peksa saada ja asja nii jätta. Tegelik põhjus oli selle, et W lihtsalt kartis seda härga nii palju, et ei julenud oma toast väljagi tulla.
Nüüd olen kirjutanud oma esijalgsed emotsioonid ära, nüüd hea olla, jälle kurdetud kurb lugu:D
Aga mõtlesin, et kirjutaks ühest lahedast tüübist, ehk siis meie kohalikust Bob Marleyśt, kellel juhtub igasugu asju. (Stan on ta päris nimi)
Üks päev sisenes ta baari ja oli suht pehme võitu tänu kanepile jms meelemürkidele. Ta astus mu juurde ja ütles, et ta nägi sateliite ning see pole hea. Ning siis rääkis, et kaks tulnukat tahtsid ta kaasa vedada, mille peale Stan vastas, et ta ei saa tulla, sest tal on järgmine päev lambapügamine.
Eile näiteks vedas ta oma lõvi kuju baari ja pani rasta mütsi pähe. Lõvi pidavat temaga vahepeal rääkima. Ma pidin selle lõvikuju tema tuppa vedama. Päris raske oli see ikka, aga kui tema tuppa jõudsin, no ei olnud seal kanepi pilve üleval ja Bob Marley pilte täis. Panin Lõvi voodi kõrvale ja lasin ruttu jalga, enne, kui ma tulnukaid hakkan nägema.
Üks päev tuli ta jutuga, et mina olengi Bob MArley ja tema sugulane ka tagatippu. Eile peale selle lõvi jama tõi ta kanistri mingi päris ohtliku vedelikuga ja ütles, et tulnukad peaksid oma hambad sellega ära pesema. Võtsin igaksjuhuks talt selle käest ära, mine tea, ehk peseb kellegi hambaid sellega veel.
Kui mu bossil oli kõhuvalu, siis Stan soovitas Marihuaanat, pidavat aitama absoluutselt igasuguse valu vastu.
Igatahes on ta pull vend, aga mis pealmine sõbralik ja annab head jootraha, vahest 50 dollarit. Kui on sitt päev, siis on olemas minig tüüp, kes suudab sind ikka naeratama ajada.
Anett peaks ka varsti midagi blogisse kribama, ma seniks lõpetan ja loodan, et teil kõigil, kes seda blogi loete läheb hästi. MA luban, et jooksen Donnybrooki alla 7 tunni lähi päevadel, siis on milleski veel kirjutada. Seniks minu poolt uute sissekanneteni.
Arvi
Sunday, December 18, 2011
Elumärgid
ME OLEME ELUS!!!
Niikahju, et pole saanud siia pikka aega kirjutada. Üritan edaspidi mitte nii pikka vahet sissekannetele jätta. Lihtsalt tööd on palju ja tihti veerevad tööpäevad keskkööni välja.
Arvi on baaris ja sisse astub Tane.. tervitades Arvit "Hi, mr Donnybrook!"...... Donnybrook on linn meie kodulinnast 76 km kaugusel ja Arvi vedas pundi inimestega kihla, et ta suudab joosta Boyup Brookist Donnybrooki seitsme tunniga. Kui ta selle ära teeb maksab iga kihlveost osavõtja talle 100 dollarit, see teeb praegu kokku 600 dollarit. Kui Arvi seda ära ei tee, siis peab ta ise maksma 600 dollarit. Jooks toimub see teisipäev, alustame koidikul kell 4. Mina sõidan terve tee kaasa rattaga ja kaasa tuleb kaks meest autoga, et olla abiks ning kontoliida, et jooks kulgeks reeglite päraselt. Enamik inimesi linnas teab sellest ning ikka küsitakse kas oleme valmis ja miks me seda teeme jne... Tee Donnybrooki on suhteliselt tasane, kuid liiklust pidi olema.. Arvi pelgab kõige rohkem tuult, mina kuumust ja niiskust. Igatahes oleme varustatud jookide ja söökidega ning juba ma söödan talle kompleks vitamiini jooki sisse (Berocca, soovitan väga võtta talvisel perioodil, kui on väsimus kallal ja jõuetus). Hoidke pöialt meile! .. kuigi.. ma juba kujutan ette, et Arvi issi hojab kahe käega peast kinni praegu :D
Nägin ka känguruuud. Sõitsime siin ühte lähedale asuvasse linna, et teha natuke jõulu shoppingut ja sõitsime mööda tühja teed ja üsna kiirest ning siis viuuuuuuuuuuuuuuuhti täpselt auto eest kihutas känguru mööda.. hiljem nägime veel ühte, kes hüppas auto kõrval.. nad on suhteliselt nahhaalsed. Vahel kui nad liigselt teedele kipuvad, siis minnakse neid metsadesse laskma, et mõneks ajaks oleksid teed ohutumad.
Jõulud on tulemas. Siin peetakse jõule 25ndal ja 24 on nende jaoks täiesti tavaline päev. Ka me töötame 24ndal. Järgmisel päeval on meid kutsutud mitmesse kohta jõulu lõunale. Inimesed on siin nii sõbralikud ja kõik tahavad, et me hästi sinsesse ellu sisse elaks, nii nt kutusti meid eile ka BBQ peole, kus oli igas vanuses inimesi ja lapsi.. kõik veetsid lõbusasti aega.. mängiti piljardit ja kitarri, söök oli väga hea ja muidugi ka seltskond! Siin on kõik nagu üks suur pere.
KAhjuks jäi Ironmani võistlus ära, ei saanud minna, kuna tööd peab tegema. Aga juba jaanuaris tuleb uus ja siis üritan uuesti vaatama minna. Räägin varem ehk siis saab. Ka isegi Arvil oli see päev kahju, kui võistlus toimus, et ei saanud minna, kuigi algul see teda nii palju ei vaimustanud.
Homme arvatavasti teeme ära RSA, mis on kõike hõlmav test baarindusest. Saame selle tasuta ära teha siin ning edaspidi Aussies olles on selle abiga võimalik saada tööd baarides hõlpsamini.
Jaaa nüüd trummipõrin, me hakkame uuel aastal tegema autojuhi lube siin kõik koos eestlastega.
Ükspäev istusime maha ja tegime pelmeene ise.. oi kui head olid ja kohe tuli selline mõnus kodune tunne! Häüsti palju kuulame Eesti muusikat viimasel ajal.. nt Rujat või U. Alenderit.. U. Suviste jne..
Arvil läheb kriketi mängudel väga hästi ja võiskonnale on ta väga kasulik ning ootused ja lootused temaga aina kasvavad. Peale eilset mängu tõusid nad oma divisjonis esimesele kohale. Veel hakkab Arvi kooos Raineriga ilmselt jaanuarist-veebruarist mängima Austraalia jalgpalli, mille eest nad hakkavad raha saama, kui nad võistkonda pääsevad... Arvi harjutab ühe poisiga iga päev ja ettevalmistused käivad.
Ühesõnaga on siinpool kõik kõige paremas korras. Ei oska elult midagi rohkemat praegu soovidagi. Lisasin teile ka pilte natukene.
Olge tublid, mõtleme teist kõigist ikka koguaeg ja igatseme palju! Kallid!
Niikahju, et pole saanud siia pikka aega kirjutada. Üritan edaspidi mitte nii pikka vahet sissekannetele jätta. Lihtsalt tööd on palju ja tihti veerevad tööpäevad keskkööni välja.
Arvi on baaris ja sisse astub Tane.. tervitades Arvit "Hi, mr Donnybrook!"...... Donnybrook on linn meie kodulinnast 76 km kaugusel ja Arvi vedas pundi inimestega kihla, et ta suudab joosta Boyup Brookist Donnybrooki seitsme tunniga. Kui ta selle ära teeb maksab iga kihlveost osavõtja talle 100 dollarit, see teeb praegu kokku 600 dollarit. Kui Arvi seda ära ei tee, siis peab ta ise maksma 600 dollarit. Jooks toimub see teisipäev, alustame koidikul kell 4. Mina sõidan terve tee kaasa rattaga ja kaasa tuleb kaks meest autoga, et olla abiks ning kontoliida, et jooks kulgeks reeglite päraselt. Enamik inimesi linnas teab sellest ning ikka küsitakse kas oleme valmis ja miks me seda teeme jne... Tee Donnybrooki on suhteliselt tasane, kuid liiklust pidi olema.. Arvi pelgab kõige rohkem tuult, mina kuumust ja niiskust. Igatahes oleme varustatud jookide ja söökidega ning juba ma söödan talle kompleks vitamiini jooki sisse (Berocca, soovitan väga võtta talvisel perioodil, kui on väsimus kallal ja jõuetus). Hoidke pöialt meile! .. kuigi.. ma juba kujutan ette, et Arvi issi hojab kahe käega peast kinni praegu :D
Nägin ka känguruuud. Sõitsime siin ühte lähedale asuvasse linna, et teha natuke jõulu shoppingut ja sõitsime mööda tühja teed ja üsna kiirest ning siis viuuuuuuuuuuuuuuuhti täpselt auto eest kihutas känguru mööda.. hiljem nägime veel ühte, kes hüppas auto kõrval.. nad on suhteliselt nahhaalsed. Vahel kui nad liigselt teedele kipuvad, siis minnakse neid metsadesse laskma, et mõneks ajaks oleksid teed ohutumad.
Jõulud on tulemas. Siin peetakse jõule 25ndal ja 24 on nende jaoks täiesti tavaline päev. Ka me töötame 24ndal. Järgmisel päeval on meid kutsutud mitmesse kohta jõulu lõunale. Inimesed on siin nii sõbralikud ja kõik tahavad, et me hästi sinsesse ellu sisse elaks, nii nt kutusti meid eile ka BBQ peole, kus oli igas vanuses inimesi ja lapsi.. kõik veetsid lõbusasti aega.. mängiti piljardit ja kitarri, söök oli väga hea ja muidugi ka seltskond! Siin on kõik nagu üks suur pere.
KAhjuks jäi Ironmani võistlus ära, ei saanud minna, kuna tööd peab tegema. Aga juba jaanuaris tuleb uus ja siis üritan uuesti vaatama minna. Räägin varem ehk siis saab. Ka isegi Arvil oli see päev kahju, kui võistlus toimus, et ei saanud minna, kuigi algul see teda nii palju ei vaimustanud.
Homme arvatavasti teeme ära RSA, mis on kõike hõlmav test baarindusest. Saame selle tasuta ära teha siin ning edaspidi Aussies olles on selle abiga võimalik saada tööd baarides hõlpsamini.
Jaaa nüüd trummipõrin, me hakkame uuel aastal tegema autojuhi lube siin kõik koos eestlastega.
Ükspäev istusime maha ja tegime pelmeene ise.. oi kui head olid ja kohe tuli selline mõnus kodune tunne! Häüsti palju kuulame Eesti muusikat viimasel ajal.. nt Rujat või U. Alenderit.. U. Suviste jne..
Arvil läheb kriketi mängudel väga hästi ja võiskonnale on ta väga kasulik ning ootused ja lootused temaga aina kasvavad. Peale eilset mängu tõusid nad oma divisjonis esimesele kohale. Veel hakkab Arvi kooos Raineriga ilmselt jaanuarist-veebruarist mängima Austraalia jalgpalli, mille eest nad hakkavad raha saama, kui nad võistkonda pääsevad... Arvi harjutab ühe poisiga iga päev ja ettevalmistused käivad.
Ühesõnaga on siinpool kõik kõige paremas korras. Ei oska elult midagi rohkemat praegu soovidagi. Lisasin teile ka pilte natukene.
Olge tublid, mõtleme teist kõigist ikka koguaeg ja igatseme palju! Kallid!
Subscribe to:
Posts (Atom)