Kihlumine.

Tere Kallid vanemad, minu ja Arvi! Tere sõbrad armsad!

Nüüdseks teavad kõik juba suurt uudist! Aga kindlasti tahate ka teada, kuidas kõik juhtus.

Olin tööl ja tuleb minu juurde Rainer: "Ma tean, mis juhtub pühapäeval!" Mina: "Mismis??" JA nii kiusas ta mind terve reedese päeva. Mõne tunni pärast tuli Kallis töölt ja tuli tressides baari ja küsis kas ma korvpalli tahan minna mängima. Muidugi olin ma kohe nõus. Terve see päev olin ma nii ärevil ja ootasin teda koju, sest tahtsin ma ju natukenegi aimu saada, mis saab pühapäeval. Peale tööd suundusime korvpalli väljakute poole. Ma ei tea, kas kõik teavad, aga me Arviga kohtusime korvpalli väljakul ja sealt maalt kõik alguse saigi. Mängisime alustuseks soojenduseks lihtsalt viite miinust. Peale seda tegime üks ühte ja siis ta laulis sellel ajal mulle, kui ta rünnakusse läks, et mu tähelepanu kaitsetöölt viia või mängis mõnda naljakat tegelast.. Poole mängu pealt palusin time-outi, sest ei suuda mina niikaua siblida, kui tema. Istusime pisikesele tribüünile ja jõime spordijooki ja lobisesime niisamuti.. Ja siis..... Arvi küsis mult: "Kaua me oleme koos olnud?" Kuna peame oma tähtpäevaks nüüd päeva, millal kotusime, siis vatsain, et u 1 aasta ja 7 kuud ja sellepeale ütles ta: "Tüpsemalt 1 aasta, 7 kuud ja 18 päeva.." Ja siis korraga oli ta maas askeldamas ilma, et ma oleks tähele pannud või vähekenegi ette aimanud ja ta oli ühel põlvel mu ees ja lausus: "Kes oleks võinud arvata, et see sama poiss, kes mängis sinuga seal laagris korvpalli palub sind omale naiseks.." Ja siis nägin ma sõrmuse karpi.... ja ta avas selle.. ma olin nii õnnelik ja täis üllatust.. ronisin tribüünilt maha tema embusesse ja hoidsin kõvasti ja ütlesin: "Jaaaaaa". Olime mõlemad põlvili ja siis ta tõstis mu püsti ja pani mulle sõrmuse sõrme. Minu sõrmed värisesid ja silmad läksid märjaks ja ma ei suutnud teda lahti lasta :) Sõrmus on valgest kullast ja peal asetsevad vaheldumisi südamekujulised ja ringsed kivid. Me oleme hästi õnnelikud :) ja tunne on nii eriline, nagu oleks uuesti armunud.
Jalutasime üksteise embuses tagasi pubisse ja sõime koos õhtust, kõik pubis õnnitlesid ja olid meie üle õnnelikud.
Kihlkumispidu ei ole veel olnud, aga see eest on ees ootamas telkimine, kus veedame aega Arvi bossi ja tema sõpradega ja Dave ütles, et sellest saab meie kihluspidu. Arvi on juba seal, aga mina liitun nendega homme või ülehomme, ootan väga. Täna helistasime ka, niivõrd naljakas on minna magama üksi, ilma, et saaks kellegi kaissu võtta. Arvi hojab mul silma peal ka magades. Üks varahommik, hakkasin voodist maha kukkuma ja sain jala ruttu maha õnneks, aga sama moment haaras Arvi mult ümbert kinni ja tõmbas mu tagasi, üteldes"Ma ei lase sind kunagi lahti..." Kas saab veel paremat varahommiku algust olla? :) Varahommiku, sest nüüd tõuseme me üles koos kell 5:10 ja sööme koos hommikust, kuna Arvi stardib juba kell kuus.

Kuna tegmist on väga väikse linnaga, siis said kõik inimesed üsna kiirelt teada meie kihlumisest ja inimesed, noored ja vanad, soovisid õnne ja jaksu meile. Samas on ka siin üks meie hea sõber Mick, selline vanem meesterahvas, kes alguses arvas, et me olme ikka noored ja rumalad, et midagi sellist tegime.. aga seletasime talle, miks. Kihlumine on meie jaoks see, et me viime oma suhte järgmisele tasandile ja tunneme, et armastame üksteist. Meie suhe on arenenud koguaeg väga vaikselt ja rahulikul. Kui inimesed kutsuvad end juba tavaliselt peale kolme nädalat kallikesteks nt, siis meie tegime seda alles pärast mitmeid kuid. Kui me midagi teeme oma suhtes või otsutame, siis on see olnud pikk otsustamine ja mõlema soov. Eksole ju ikka nii, et kes tasa sõuab, see kaugele jõuab.. ka pulmad lejavad aset kindlasti järgneva kahe aasta jooksul, mitte kahe kuu pärast. Aega on, aga tunne on, et tahame oma edasise elu veeta koos. Ka seletasime Micku, et miks me peaks taganema otsusest, kui kellegil teisel on läinud halvasti,me oleme kõik erinevad ja tuleb kuulata ka oma südant, mitte olla pessimistliku mõtlemisega. Nüüdseks ta jälle naeratab meile ja ütleb, et ta hakkab sellega harjuma. Mick ise on nt kkunagi ka ise maratone jooksnud ja on meile mitmeid kordi öelnud, " Kui tahad maratoni hästi joosta, siis pead oam mugavustsooonist välja tulema."
Eks siis nüüd ootavad kõik kihlumispidu, meie ka, aga kõige rohkem ootan mina iga järgmist päeva tema kõrval ja naudin igat tänast :).

Ma loodan, et ma teie olete meie üle õnnelikud.
Püüan teha varsti kohe järgi järgmise sissekande meie tööst ja treeningutest ja eesmärkidest, kohe kui aega saan. Aga no aega palju pole kahjuks, mina olen tööl 7 päeva nädalas ja Arvi 5, kuid tema töö on ikka päris raske. Pluss on palju häis pilte, mis teieni peavad jõudma.

Palju rõõmu ja kallistusi Teile siit kuumast Astraaliast :)!