Tänane päev on olnud jällegi mitte just kõige parem. Kuna tegemist on kolmapäevaga, siis pean mina olema see, kes on hommikuses vahetuses ning aitama tassida ühel ennast täis jobul õlle kaste jms. Ta on mind ennegi välja vihastanud ja närvi ajanud, aga täna oli esimene kord, kui ma tahtsin talle
peksa anda. Jama oli selles, et üks lühikest kasvu tore naine, kellega ma reeglina hommikustes vahestustes töötan on rase ja ma ei luba tal tõsta raskeid õlle kaste jne raskeid asju. (tema ei ole see jobu).
Täna, kui tegin selle jobu töö pm ära (pea kahesaja õllekasti tassimise ja ladustamise) siis ütles ta, et ma peaksin puhkama ja minema baari taha (päris tore puhkus või mis?), ja et las Lisa (see tore lühikest kasvu naine) tõstab ülejäänud kastid külmruumi. Ma ei olnud sellega nõus ja ütlesin, et Lisa ei tohiks tõsta, sest ta ikkagi ootab last. Selle peale ta vihastas ja ütles, et ma ärgu tulgu talle ütlema, mida tema võib ja ei või teha!!!! Ma läksin kettasse ja panin automaatselt juba käe löögi valmis ja nägu oli vihanel Selle peale ta eemaldus ja ütles vaiksemalt seda sama lauset ja pani siis minema. Pärast seda me ei rääkinud sõnagi, peale selle, et ta ütles, et õnneks on tänane raske päev läbi!
On ikka lollakas, teen trema eest töö ära, sealhulgas kuradi prügi äravedu jne ja temal on raske päev.
Robin ütles Rainerile ka, et see Kaksisvee (W-jobu nime esimene täht) on minuga miskipärast karmim. Lollakas arvab, et on mingi boss, kuigi tegelikult on täielik äpu. Näiteks on tema töö hoida ära ja lahendada näiteks kaklused, kui klient on liiga täis ja ei anna endale aru. 3 päeva tagasi oli siin jama, et üks päris suur härg mees oli nii täis, et Anett talle lihtsalt peale vee ei tohtinud midagi anda. läks endast välja ja hakkas meie bossi ja Anetti ähvardama. Asi lõppes sellega, et ühel kliendil nägu verine ja mees pani politsei hirmust koju. Ei tea mis, tast edasi sai. Aga mida ütles hiljem mulle see W:
,,Kus sa olid, sa oleksid pidanud korda majas hoidma?,, Mul oli nagu selline tunne, et hea meelega hoiaks korda majas, aga tingimusel, et kui mind rünnatakse, siis ma võin vastu rünnata, mitte olla niisama peksukott ja lihtsalt peksa saada ja asja nii jätta. Tegelik põhjus oli selle, et W lihtsalt kartis seda härga nii palju, et ei julenud oma toast väljagi tulla.
Nüüd olen kirjutanud oma esijalgsed emotsioonid ära, nüüd hea olla, jälle kurdetud kurb lugu:D
Aga mõtlesin, et kirjutaks ühest lahedast tüübist, ehk siis meie kohalikust Bob Marleyśt, kellel juhtub igasugu asju. (Stan on ta päris nimi)
Üks päev sisenes ta baari ja oli suht pehme võitu tänu kanepile jms meelemürkidele. Ta astus mu juurde ja ütles, et ta nägi sateliite ning see pole hea. Ning siis rääkis, et kaks tulnukat tahtsid ta kaasa vedada, mille peale Stan vastas, et ta ei saa tulla, sest tal on järgmine päev lambapügamine.
Eile näiteks vedas ta oma lõvi kuju baari ja pani rasta mütsi pähe. Lõvi pidavat temaga vahepeal rääkima. Ma pidin selle lõvikuju tema tuppa vedama. Päris raske oli see ikka, aga kui tema tuppa jõudsin, no ei olnud seal kanepi pilve üleval ja Bob Marley pilte täis. Panin Lõvi voodi kõrvale ja lasin ruttu jalga, enne, kui ma tulnukaid hakkan nägema.
Üks päev tuli ta jutuga, et mina olengi Bob MArley ja tema sugulane ka tagatippu. Eile peale selle lõvi jama tõi ta kanistri mingi päris ohtliku vedelikuga ja ütles, et tulnukad peaksid oma hambad sellega ära pesema. Võtsin igaksjuhuks talt selle käest ära, mine tea, ehk peseb kellegi hambaid sellega veel.
Kui mu bossil oli kõhuvalu, siis Stan soovitas Marihuaanat, pidavat aitama absoluutselt igasuguse valu vastu.
Igatahes on ta pull vend, aga mis pealmine sõbralik ja annab head jootraha, vahest 50 dollarit. Kui on sitt päev, siis on olemas minig tüüp, kes suudab sind ikka naeratama ajada.
Anett peaks ka varsti midagi blogisse kribama, ma seniks lõpetan ja loodan, et teil kõigil, kes seda blogi loete läheb hästi. MA luban, et jooksen Donnybrooki alla 7 tunni lähi päevadel, siis on milleski veel kirjutada. Seniks minu poolt uute sissekanneteni.
Arvi
Wednesday, December 21, 2011
Sunday, December 18, 2011
Elumärgid
ME OLEME ELUS!!!
Niikahju, et pole saanud siia pikka aega kirjutada. Üritan edaspidi mitte nii pikka vahet sissekannetele jätta. Lihtsalt tööd on palju ja tihti veerevad tööpäevad keskkööni välja.
Arvi on baaris ja sisse astub Tane.. tervitades Arvit "Hi, mr Donnybrook!"...... Donnybrook on linn meie kodulinnast 76 km kaugusel ja Arvi vedas pundi inimestega kihla, et ta suudab joosta Boyup Brookist Donnybrooki seitsme tunniga. Kui ta selle ära teeb maksab iga kihlveost osavõtja talle 100 dollarit, see teeb praegu kokku 600 dollarit. Kui Arvi seda ära ei tee, siis peab ta ise maksma 600 dollarit. Jooks toimub see teisipäev, alustame koidikul kell 4. Mina sõidan terve tee kaasa rattaga ja kaasa tuleb kaks meest autoga, et olla abiks ning kontoliida, et jooks kulgeks reeglite päraselt. Enamik inimesi linnas teab sellest ning ikka küsitakse kas oleme valmis ja miks me seda teeme jne... Tee Donnybrooki on suhteliselt tasane, kuid liiklust pidi olema.. Arvi pelgab kõige rohkem tuult, mina kuumust ja niiskust. Igatahes oleme varustatud jookide ja söökidega ning juba ma söödan talle kompleks vitamiini jooki sisse (Berocca, soovitan väga võtta talvisel perioodil, kui on väsimus kallal ja jõuetus). Hoidke pöialt meile! .. kuigi.. ma juba kujutan ette, et Arvi issi hojab kahe käega peast kinni praegu :D
Nägin ka känguruuud. Sõitsime siin ühte lähedale asuvasse linna, et teha natuke jõulu shoppingut ja sõitsime mööda tühja teed ja üsna kiirest ning siis viuuuuuuuuuuuuuuuhti täpselt auto eest kihutas känguru mööda.. hiljem nägime veel ühte, kes hüppas auto kõrval.. nad on suhteliselt nahhaalsed. Vahel kui nad liigselt teedele kipuvad, siis minnakse neid metsadesse laskma, et mõneks ajaks oleksid teed ohutumad.
Jõulud on tulemas. Siin peetakse jõule 25ndal ja 24 on nende jaoks täiesti tavaline päev. Ka me töötame 24ndal. Järgmisel päeval on meid kutsutud mitmesse kohta jõulu lõunale. Inimesed on siin nii sõbralikud ja kõik tahavad, et me hästi sinsesse ellu sisse elaks, nii nt kutusti meid eile ka BBQ peole, kus oli igas vanuses inimesi ja lapsi.. kõik veetsid lõbusasti aega.. mängiti piljardit ja kitarri, söök oli väga hea ja muidugi ka seltskond! Siin on kõik nagu üks suur pere.
KAhjuks jäi Ironmani võistlus ära, ei saanud minna, kuna tööd peab tegema. Aga juba jaanuaris tuleb uus ja siis üritan uuesti vaatama minna. Räägin varem ehk siis saab. Ka isegi Arvil oli see päev kahju, kui võistlus toimus, et ei saanud minna, kuigi algul see teda nii palju ei vaimustanud.
Homme arvatavasti teeme ära RSA, mis on kõike hõlmav test baarindusest. Saame selle tasuta ära teha siin ning edaspidi Aussies olles on selle abiga võimalik saada tööd baarides hõlpsamini.
Jaaa nüüd trummipõrin, me hakkame uuel aastal tegema autojuhi lube siin kõik koos eestlastega.
Ükspäev istusime maha ja tegime pelmeene ise.. oi kui head olid ja kohe tuli selline mõnus kodune tunne! Häüsti palju kuulame Eesti muusikat viimasel ajal.. nt Rujat või U. Alenderit.. U. Suviste jne..
Arvil läheb kriketi mängudel väga hästi ja võiskonnale on ta väga kasulik ning ootused ja lootused temaga aina kasvavad. Peale eilset mängu tõusid nad oma divisjonis esimesele kohale. Veel hakkab Arvi kooos Raineriga ilmselt jaanuarist-veebruarist mängima Austraalia jalgpalli, mille eest nad hakkavad raha saama, kui nad võistkonda pääsevad... Arvi harjutab ühe poisiga iga päev ja ettevalmistused käivad.
Ühesõnaga on siinpool kõik kõige paremas korras. Ei oska elult midagi rohkemat praegu soovidagi. Lisasin teile ka pilte natukene.
Olge tublid, mõtleme teist kõigist ikka koguaeg ja igatseme palju! Kallid!
Niikahju, et pole saanud siia pikka aega kirjutada. Üritan edaspidi mitte nii pikka vahet sissekannetele jätta. Lihtsalt tööd on palju ja tihti veerevad tööpäevad keskkööni välja.
Arvi on baaris ja sisse astub Tane.. tervitades Arvit "Hi, mr Donnybrook!"...... Donnybrook on linn meie kodulinnast 76 km kaugusel ja Arvi vedas pundi inimestega kihla, et ta suudab joosta Boyup Brookist Donnybrooki seitsme tunniga. Kui ta selle ära teeb maksab iga kihlveost osavõtja talle 100 dollarit, see teeb praegu kokku 600 dollarit. Kui Arvi seda ära ei tee, siis peab ta ise maksma 600 dollarit. Jooks toimub see teisipäev, alustame koidikul kell 4. Mina sõidan terve tee kaasa rattaga ja kaasa tuleb kaks meest autoga, et olla abiks ning kontoliida, et jooks kulgeks reeglite päraselt. Enamik inimesi linnas teab sellest ning ikka küsitakse kas oleme valmis ja miks me seda teeme jne... Tee Donnybrooki on suhteliselt tasane, kuid liiklust pidi olema.. Arvi pelgab kõige rohkem tuult, mina kuumust ja niiskust. Igatahes oleme varustatud jookide ja söökidega ning juba ma söödan talle kompleks vitamiini jooki sisse (Berocca, soovitan väga võtta talvisel perioodil, kui on väsimus kallal ja jõuetus). Hoidke pöialt meile! .. kuigi.. ma juba kujutan ette, et Arvi issi hojab kahe käega peast kinni praegu :D
Nägin ka känguruuud. Sõitsime siin ühte lähedale asuvasse linna, et teha natuke jõulu shoppingut ja sõitsime mööda tühja teed ja üsna kiirest ning siis viuuuuuuuuuuuuuuuhti täpselt auto eest kihutas känguru mööda.. hiljem nägime veel ühte, kes hüppas auto kõrval.. nad on suhteliselt nahhaalsed. Vahel kui nad liigselt teedele kipuvad, siis minnakse neid metsadesse laskma, et mõneks ajaks oleksid teed ohutumad.
Jõulud on tulemas. Siin peetakse jõule 25ndal ja 24 on nende jaoks täiesti tavaline päev. Ka me töötame 24ndal. Järgmisel päeval on meid kutsutud mitmesse kohta jõulu lõunale. Inimesed on siin nii sõbralikud ja kõik tahavad, et me hästi sinsesse ellu sisse elaks, nii nt kutusti meid eile ka BBQ peole, kus oli igas vanuses inimesi ja lapsi.. kõik veetsid lõbusasti aega.. mängiti piljardit ja kitarri, söök oli väga hea ja muidugi ka seltskond! Siin on kõik nagu üks suur pere.
KAhjuks jäi Ironmani võistlus ära, ei saanud minna, kuna tööd peab tegema. Aga juba jaanuaris tuleb uus ja siis üritan uuesti vaatama minna. Räägin varem ehk siis saab. Ka isegi Arvil oli see päev kahju, kui võistlus toimus, et ei saanud minna, kuigi algul see teda nii palju ei vaimustanud.
Homme arvatavasti teeme ära RSA, mis on kõike hõlmav test baarindusest. Saame selle tasuta ära teha siin ning edaspidi Aussies olles on selle abiga võimalik saada tööd baarides hõlpsamini.
Jaaa nüüd trummipõrin, me hakkame uuel aastal tegema autojuhi lube siin kõik koos eestlastega.
Ükspäev istusime maha ja tegime pelmeene ise.. oi kui head olid ja kohe tuli selline mõnus kodune tunne! Häüsti palju kuulame Eesti muusikat viimasel ajal.. nt Rujat või U. Alenderit.. U. Suviste jne..
Arvil läheb kriketi mängudel väga hästi ja võiskonnale on ta väga kasulik ning ootused ja lootused temaga aina kasvavad. Peale eilset mängu tõusid nad oma divisjonis esimesele kohale. Veel hakkab Arvi kooos Raineriga ilmselt jaanuarist-veebruarist mängima Austraalia jalgpalli, mille eest nad hakkavad raha saama, kui nad võistkonda pääsevad... Arvi harjutab ühe poisiga iga päev ja ettevalmistused käivad.
Ühesõnaga on siinpool kõik kõige paremas korras. Ei oska elult midagi rohkemat praegu soovidagi. Lisasin teile ka pilte natukene.
Olge tublid, mõtleme teist kõigist ikka koguaeg ja igatseme palju! Kallid!
Saturday, December 17, 2011
Saturday, November 26, 2011
Jõuluootus
Tere kallid!
Täna hommikul ärkasin hea üllatusega, et päikest ei paista.. kui aga toast välja astusin oli kõik mattunud paksu suitsu alla.. ja ka päike. Ehmatasin ära.. uurimisel selgus, et meist 30 km kaugusel on suur põleng ja see ei ole mitte ainuke.. nt tuli on enda alla matnud terve väikse kuurort linna. Õnneks puudub eriline tuul, mis aitaks tule levikule kaasa.
Täna sõin oma esimese mandariini ja mis sa teed... jõulutunne tuli kohe peale. Veelgi enam oli täna üllatuseks toas kaks jõulusussi :), mis nüüd ripuvad kaardinapuul koos eesti lipuga. Baaris laulame jõululaule ja kliendid on sellest juba tüdinenud.
KLientidest veel nii palju, et hakkame siia sisse sulanduma ja kõik sõpradeks saama.. mõnus kodune tunne tekib, kui tervitused on soojad ja jutt sujuv. Üks klient andis täna igale baaritöötajale 20 dollarit jootraha. Nimelt meie pubis on kihlve masinad ja ülekanded ja ta võitis täna kokku 2600 dollarit. Lisaks sellele tegi ta ka baaris kõigile joogid välja.
Aga mis oli eile oli hämmastav.. olin tööl üksi ja kliente hommikul väga ei olnud, kuniks tuli sisse üks meesterahvas, kes ei joo kunagi alkoholi ja on metafüüsik. Ta palus anda oma täpne sünnikuupäev paberil. Kõigest lühikest aega uuris ta seda ja tegi paar märget ning siis hakkas seletama milline inimene ma olen. See selleks milline ma olen, aga ma andsin talle ka paari teise inimese sünnikuupäevad, et näha, kas tõesti on numeroloogia nii hämmastav.
Arvi- väga seltskondlik ja intelligentne.. tarkust sümboliseerib 9, Arvil moodustus neid mingil viisil kokku palju. Meie Arvi sünnikuupäevade võrdlusel samastuvad arvud mingil imelikul viisil, mille põhjal ütles numeroloog kohe, et me oleme lähedases suhtes.
Emme- no see oli nagu välk selgest taevast. Väga hingeline, tundeline. Ilmselt seotud usuga.
Laura- ainult üks 1- väga otsese ütlemisega ja vahel ärritub, väga kiire ja loogilise mõtlemisega.
Karin- samuti ainult üks 1- otsese ütlemisega, ei lase enda ligi inimesi (meesterahvaid siinkohal) numeroloog arvas ise sel puhul ära, et tegemist on naisterahvaga. Karini juures peatus ta pikemalt millegipärast.. öeldes ka, et kui Karin peaks võtma endast arutuma mehe, siis see suhe kaua ei kesta. Minu õde ja Karin mõlemad pidid olema väga valivad.
NO APPI, seda oli juba jube kuulata, mida kõike ühed numbrid võivad seletada. Kahjuks ma rohkem ei saanud talle kuupäevi ette sööta, kuna ei teadnud täpselt ja olin talle niigi juba neid andnud.
Eile õhtul oli meil siin suur pidu- Iirimaa poiste ära saatmine. Sel puhul mängis bänd ja iiripoisse lasti vahatada, ühel rinnakarvu, teisel kaenlaaluseid jne.. muiudgi oli see nii kaasahaarav, et tekkis ka teisi, kes sovvisid vahatamist. Nii vahatati ühel poisil eest ära kulm ja teisel juuksekarvad (see meesterahvas abiellus täna)! Rahvale läks see komöödia väga peale ja elati kõvasti kaasa ja kole naljakas oli !
Minu jaoks on saabumas väga eriline üritus! IRONMAN!!!! täispikk ironman, kohe siinsamas lähedal! Neile kes ei tea, mis see on- 3,8 km ujumist, 180 km jalgratta sõitu, 42,195 km jooksu, kõik ühe päeva sees, täpsemalt 17 h sees! Ma olen Youtubeist vaadanud kõik videod sellest võistlusest ja ma nii loodan, et saan seda minna vaatama! Tahaks näha kõike algusest lõpuni, kuidas nad hommikul valmistuvad, kuidas kulgeb võistlus eliidi ja debütantide seas, kuidas finisheerivad esimesed ja viimased! Loodan südamest sinna saada, see on järgmisel pühapäeval :)!
Veel võin öelda seda, et linnale pakub praegu palju kõneainet Arvi, kes on kriketis head taipu ja oskusi näidanud, nad arutavad isegi, kuhu võiks Arvi välja jõuda. Ja Arvi pidavat hakkama tegelema meeskonna üldfüüsilise trenniga. Loodame, et kõik läheb ainult paremaks nende tiimi jaoks! Hoidke ikka pöialt, mängud on tavaliselt igal laupäeval. Täna oli erand. PS Arvi käivitas siin ka käesurumise võistluse ja nüüd kui minna õhtul baari, siis võtavad kõik mõõtu üksteisega.
Sportliku poole pealt olen mina enda jaoks avastanud ujumise. Vahepeal ei saanud joosta, kuna ilmselt püstisest tööst hakkasid liigesed valu tegema ja mineraal ainete puudus on ka metsik ja seetõttu löövad jalad krampi. Aga ujumine on kenast asendanud tavalist rutiini. Tavaliselt teen lihtsalt pika ujumise (2 km).. kuigi täna uurisin ka ujumis treeningakavasi.. eks näeb, loodan ujumisega koos teha normaalselt trenni! :)
Kuna palavaks on läinud, siis on baari tulnud putukad ja eile oli meie toas kaks jõulumardikat, mis on sellised natuke pöidlast väiksemad rohelised mutukad. Nad on täiesti ohtud, aga öösel kui üks neist mu jalal maandus, siis ma ehmatasin end püsti, niiet Arvil pidi ka süda seisma jääma.
Loodan, et Teil on varsti lumi maas. Loodan, et kellegil pole stressi ja kõik on jõuluootuses. Loodan, et keegi kooliasjadega üle ei pinguta ja tööga üle ei pinguta (üheksakümnel protsendil läks see viimane lause ühest kõrvast sisse ja teisest välja). Loodan, et suhtelete kõik oma lähedastega, sest siin kaugel elades mõistab, kui hea on olla lähedastega, lihtsalt nendega rääkida või soovida midagi head! Ja ärge muretsega, olge õnnelikud! :)
Järgmise korrani!
Täna hommikul ärkasin hea üllatusega, et päikest ei paista.. kui aga toast välja astusin oli kõik mattunud paksu suitsu alla.. ja ka päike. Ehmatasin ära.. uurimisel selgus, et meist 30 km kaugusel on suur põleng ja see ei ole mitte ainuke.. nt tuli on enda alla matnud terve väikse kuurort linna. Õnneks puudub eriline tuul, mis aitaks tule levikule kaasa.
Täna sõin oma esimese mandariini ja mis sa teed... jõulutunne tuli kohe peale. Veelgi enam oli täna üllatuseks toas kaks jõulusussi :), mis nüüd ripuvad kaardinapuul koos eesti lipuga. Baaris laulame jõululaule ja kliendid on sellest juba tüdinenud.
KLientidest veel nii palju, et hakkame siia sisse sulanduma ja kõik sõpradeks saama.. mõnus kodune tunne tekib, kui tervitused on soojad ja jutt sujuv. Üks klient andis täna igale baaritöötajale 20 dollarit jootraha. Nimelt meie pubis on kihlve masinad ja ülekanded ja ta võitis täna kokku 2600 dollarit. Lisaks sellele tegi ta ka baaris kõigile joogid välja.
Aga mis oli eile oli hämmastav.. olin tööl üksi ja kliente hommikul väga ei olnud, kuniks tuli sisse üks meesterahvas, kes ei joo kunagi alkoholi ja on metafüüsik. Ta palus anda oma täpne sünnikuupäev paberil. Kõigest lühikest aega uuris ta seda ja tegi paar märget ning siis hakkas seletama milline inimene ma olen. See selleks milline ma olen, aga ma andsin talle ka paari teise inimese sünnikuupäevad, et näha, kas tõesti on numeroloogia nii hämmastav.
Arvi- väga seltskondlik ja intelligentne.. tarkust sümboliseerib 9, Arvil moodustus neid mingil viisil kokku palju. Meie Arvi sünnikuupäevade võrdlusel samastuvad arvud mingil imelikul viisil, mille põhjal ütles numeroloog kohe, et me oleme lähedases suhtes.
Emme- no see oli nagu välk selgest taevast. Väga hingeline, tundeline. Ilmselt seotud usuga.
Laura- ainult üks 1- väga otsese ütlemisega ja vahel ärritub, väga kiire ja loogilise mõtlemisega.
Karin- samuti ainult üks 1- otsese ütlemisega, ei lase enda ligi inimesi (meesterahvaid siinkohal) numeroloog arvas ise sel puhul ära, et tegemist on naisterahvaga. Karini juures peatus ta pikemalt millegipärast.. öeldes ka, et kui Karin peaks võtma endast arutuma mehe, siis see suhe kaua ei kesta. Minu õde ja Karin mõlemad pidid olema väga valivad.
NO APPI, seda oli juba jube kuulata, mida kõike ühed numbrid võivad seletada. Kahjuks ma rohkem ei saanud talle kuupäevi ette sööta, kuna ei teadnud täpselt ja olin talle niigi juba neid andnud.
Eile õhtul oli meil siin suur pidu- Iirimaa poiste ära saatmine. Sel puhul mängis bänd ja iiripoisse lasti vahatada, ühel rinnakarvu, teisel kaenlaaluseid jne.. muiudgi oli see nii kaasahaarav, et tekkis ka teisi, kes sovvisid vahatamist. Nii vahatati ühel poisil eest ära kulm ja teisel juuksekarvad (see meesterahvas abiellus täna)! Rahvale läks see komöödia väga peale ja elati kõvasti kaasa ja kole naljakas oli !
Minu jaoks on saabumas väga eriline üritus! IRONMAN!!!! täispikk ironman, kohe siinsamas lähedal! Neile kes ei tea, mis see on- 3,8 km ujumist, 180 km jalgratta sõitu, 42,195 km jooksu, kõik ühe päeva sees, täpsemalt 17 h sees! Ma olen Youtubeist vaadanud kõik videod sellest võistlusest ja ma nii loodan, et saan seda minna vaatama! Tahaks näha kõike algusest lõpuni, kuidas nad hommikul valmistuvad, kuidas kulgeb võistlus eliidi ja debütantide seas, kuidas finisheerivad esimesed ja viimased! Loodan südamest sinna saada, see on järgmisel pühapäeval :)!
Veel võin öelda seda, et linnale pakub praegu palju kõneainet Arvi, kes on kriketis head taipu ja oskusi näidanud, nad arutavad isegi, kuhu võiks Arvi välja jõuda. Ja Arvi pidavat hakkama tegelema meeskonna üldfüüsilise trenniga. Loodame, et kõik läheb ainult paremaks nende tiimi jaoks! Hoidke ikka pöialt, mängud on tavaliselt igal laupäeval. Täna oli erand. PS Arvi käivitas siin ka käesurumise võistluse ja nüüd kui minna õhtul baari, siis võtavad kõik mõõtu üksteisega.
Sportliku poole pealt olen mina enda jaoks avastanud ujumise. Vahepeal ei saanud joosta, kuna ilmselt püstisest tööst hakkasid liigesed valu tegema ja mineraal ainete puudus on ka metsik ja seetõttu löövad jalad krampi. Aga ujumine on kenast asendanud tavalist rutiini. Tavaliselt teen lihtsalt pika ujumise (2 km).. kuigi täna uurisin ka ujumis treeningakavasi.. eks näeb, loodan ujumisega koos teha normaalselt trenni! :)
Kuna palavaks on läinud, siis on baari tulnud putukad ja eile oli meie toas kaks jõulumardikat, mis on sellised natuke pöidlast väiksemad rohelised mutukad. Nad on täiesti ohtud, aga öösel kui üks neist mu jalal maandus, siis ma ehmatasin end püsti, niiet Arvil pidi ka süda seisma jääma.
Loodan, et Teil on varsti lumi maas. Loodan, et kellegil pole stressi ja kõik on jõuluootuses. Loodan, et keegi kooliasjadega üle ei pinguta ja tööga üle ei pinguta (üheksakümnel protsendil läks see viimane lause ühest kõrvast sisse ja teisest välja). Loodan, et suhtelete kõik oma lähedastega, sest siin kaugel elades mõistab, kui hea on olla lähedastega, lihtsalt nendega rääkida või soovida midagi head! Ja ärge muretsega, olge õnnelikud! :)
Järgmise korrani!
Wednesday, November 23, 2011
Minu emotsioonid
Minu emotsioonid;)
Kuna minu vahetus sai just läbi ja aega köögi bitchina on poolteist tundi, siis mõtlesin, et võiksin ka teha oma esimese blogisissekande oma emotsioonidest ja kogemustest.
No minul on juba tavaks saanud, et minuga juhtub igal pool midagi. Näiteks haiglasse läksin politseiga, sest eksisin linnas lihtsalt öra, olgugi, et linna suurus ise on võrreldav kahe Valgu küla suuruse kohaga. Inimesed on siin sõbralikud, aga mitte siis, kui oled baari leti taga ja mõned kes muutuvad joonuna norijateks hakkavad su kallal nina hõõruma. Mitmeid kordi on olnud tunne, et annaks kohe tooliga, hakkaks kergem kohe, aga ei tohi, sest siis oled sa kohe terve küla vaenlane. Selle eest on abiks mul eestikeel, mille abil saan saata hõlpsasti mõned p....e. Aga see on ainnult mõne klöiendiga, sest nad teavad, et ma olen uus ja siis nad nagu naudiks sita keeramist. Sellepärast ma ei ole õnnelik töötades baaris. Mul lihtsalt ei ole sellist iseloomu siin töötada (baaris). Aga noh vähemalt on söök ja elmine tasuta pluss 10 dollarit tunnis. Reeglina keskmiselt päevas üritan saada 6 tundi. Mõnikord on see piin, mõnikord on see nauding, nii et aeg kohe lendab.
Hakkasin kriketit mängima. Elu sees pole ma seda mänginud ja nüüd olles harjutanud seda alla kahe nädala olen juba norlmaasemaks läinud selles mängus. Eelmises mängus tegin oma tiimikaaslaste sõnul ajalugu, sest viskasin elus esimest korda palli mängus nii, et kohe esimese viskega lendas vastaste mängja välja. Platsil kutsutakse mind prints Harryks, sest nii mu treene´r sellel alal Nigel kutsub mind nii. Kohalikele olen lihtsalt Harry, ja mulle see sobib, sest Minu päris nime on neil raske öelda ja ei kõla üldse ilusti. Õnneks hooaeg alles algas ja see oli meeskonna 3.mäng ja esimene võit. Ees on veel kuskil 20 mängu, mis on põhimõtteliselt igal laupäeval. Täna andis mulle Nigel kriketi palli, millega saan igal ajal minna viset harjutama ja battimist teha. Nii ootan homset päeva (neljapäeva), sest siis on kriketi trenn ja näen sõpru. Nad on lahedad kutid, kes enne mängu võtavad õlle ja teevad kerge suitsu. Nende keeles olen ma ainuke tippsportlane, aga üks 17-aastane on ka veel, kes lõpetas keskkooli ja hakkame igapäev kriketit 8 kuud harjutama, eks ole näha, kui kõvaks saame. Minu tugev kõlg on see, et ma jõuan löödud pallile ruttu järgi ja annan endast alati parima (vähemalt püüan). Kriketi reegleid ei hakka seletama, sest need on mulle siiamaani segased, nagu mulle öeldi, et mängid sa seda 20 aastat ja ikka sa ei saa pihta neile. Igatahes meeskonnakaaslased on sõbralikud ja alati toetatakse üksteist.
Tahaks tegelikult väga farmi tööle saada. Varsti hakkavad ka hooajad puuviljadel- ootan suure huviga. Hetkel, kui kell on minu aja järgi 17.18 on meil sooja 34 kraadi kuskil. Seepärast ma jooksma ei lähe. Üldiselt liigutan end igapäev. Sain isalt noomida, et ei tohi kiirendusi teha, seega otsustasin, et kiirendused hakkavad tulenema kriketi trennidest ja mängudest. Üldiselt näeb mu päev välja järgmiselt:
Hommikune vahetus kas kella 10.30-17.00 või 11.30-17.00. Pärast hommikusi vahetusi lähen jooksma ja hiljem harjutan kriketit pärast seda.
Õhtused vahetused hakkavad kella 17.00-st ja lõppevad kuni kinnipakenuni, mis on igal õhtul erinev. Vahel pannakse baar kinni kella poole poole kõmne ajal, mõnikord kella kaheteistkümne ajal. Lisatundidena võib minna kööki appi Debby´le, kes on väga tore ja lõbus kokk, kes valmistab parimaid friikartuleid, mida ma söönud olen ja mis pealmine PALJU!!!
Mulle öeldi, et ma peaksin minema Austraalia jalgpalli mängima, aga vist jääb tegematta, sest ei taha vigastusi väga lubada.
Mis veel? AAA rääkisin eile Tiinaga. Hea oli kuulda häält, mida viimati kuulsid pea kuu aega tagasi. Nagu ma eeldasin, siis arvatavasti läheb tema puhul mu ennustus täide- Mis ennustus? Seda teavad mu vanemad ja kallis õeke ise;). Isa ja emaga rääkisin ka. Nii hea on kuulda neid ja rääkida nendega. Kui baaris on halb päev minu jaoks, siis ma alati mõtlen ka kodule, sest see toob naeratuse näole ja alati mõtlen, mida nad sellel ajal teevad.
Siiamaani tundub uskumatu, et me Anetiga siin Austraalias oleme-koos. Jutt, mis pool aastat tagasi sai välja öeldud on saanud tõeks ja nüüd oleme siin peaaegu olnud kuu aega juba. Jube , kus aeg ikka lendab. Need kes arvasid, et tööd on siin, mis muda, ei eksi, sest nii on, aga töö leidmine ise on ikka jube raske. Mulle öeldi, et ma peaks valetama kõik oskused jne, aga ma ei suuda lihtsalt nii. Võibolla ma oleksin praegu tõstuki juht laos, kui ma oleksin öelnud, et ma oskan sõita sellega, aga ma lihtsalt ei saanud seda teha. Aga üldiselt ei tasu siin inimesi usaldada. Nagu mu õdegi ütles, et pealtnäha on nad sõbralikud jne, aga seest on nad pinnapealsed nig nende peale ei saa alati kindel olla.
Baaritöö on varastanud mu naeratuse, ma ei tea miks,aga ma ei saa ola baaris mina ise. Kui töötaks farmis saaksin olla ikka mina. Õnneks kallis ajab mind alati naeratama ja trenne naudin seda enam, kui pääsen sealt. Reeglina üritan üle 3-4 tunni liigutada.
Nigel lubas minuga jooksma minna kuskile 10 kmi kaugusele kus on sadu känguruid ja näidata ilusaid paiku siin. Lahe pulli mees, kes teeb Stand-Up comedyt, ning kes on meie kriketi tiimis parim viskaja-ühesõnaga lööjate hirm. Kriketi varustus on lahe, katsun homme pildi sellest teha ja ehk paneme ka Blogisse üles.
Üldiselt mulle meeldib siin, lihtsalt praegust tööd ei taha muud midagi:D. Kannatan ära, mis seal ikka. Soovitan kõigil, kel vähegi võimalik tulla Austraaliasse, sest on teada ju ka tõsiasi, et head asjad juhtuvad heade inimestega, loodan lihtsalt, et olen üks neist ja leian endale sobiva töö uuel aastal.
Seniks tsauki, kell on hetkel 17.45 ja 45 minni pärast lähen kööki abistama ning siis trenni.
Monday, November 21, 2011
Vahepala teile
Ice Coffee
3 teelusikat kohvi
5 teelusikat suhkrut
1/2 tassi kuuma vett
lase kuumas vees kohvil ja suhkrul seguneda
lisa jääluubikuid
lisa piima ja ja jäätist ning pane blenderisse
blenderda ja lisa valmis segule üks jäätisepall
JOO!
see viib keele alla!
3 teelusikat kohvi
5 teelusikat suhkrut
1/2 tassi kuuma vett
lase kuumas vees kohvil ja suhkrul seguneda
lisa jääluubikuid
lisa piima ja ja jäätist ning pane blenderisse
blenderda ja lisa valmis segule üks jäätisepall
JOO!
see viib keele alla!
Friday, November 18, 2011
Emme sussid
Hei!
Esimesena ma vabandan, et pole suutnud siia sissekannet luua, nüüd parandan selle vea. Teiseks ma tunnen täiega puudust emme tehtud pehmetest roosadest sussidest, sest tulin just ujumistrennist ja nüüd lõdisen külmast.
Saime endale uue toa. See on palju suurem. Toas on üle terve põranda vaip, kolm voodit, televiisor, kirjutuslaud, öökapike, kaks suurt akent, külmkapp, tugitoolid. Igati mõnus ja mugav. Ma usun, et ma nüüd avastasin, miks austraallased nii õnnelikud inimesed on... sest nad magavad ülipehmetel vooditel, vähemasti siiamaani on mulle selline mulje jäänud. Voodid on kui pehmed pilved ja uni on magus kui mesi... hommikuti on üles saada päris raske seetõttu, kuigi me peaksime tõusma alles kella 10 ajal, sest hommikune vahetus tööl hakkab 11:45, aga me peame ka jõudma hommikujooksu teha nii et tuleb varem end üles peksta.
Siin hotellis elab ka koer, keda me kutsume Gradjeks, selline lömmilöödud ninaga krants. Midagi ameerika buldogi sarnast, ainult suurem.. kole ära hellitatud, aga istub ja teretab kenasti. Ta on suur sõber meile ja iga hommik tuleb ta vaatab meid ikka üle ja loodab hommikusöögi ajal ka midagi välja nuruda. Veel nii palju, et kui tänaval jalutada, siis lendavad ringi papagoid, sellised sinakad-rohekad meie varese suurused ja ilus linnusirin ja vidin kõlab koguaeg. Istudes pargis tulevad tuvid sulle täitsa jalajuurde.. nii julged.
Ma pean ka mainima, et kõik kohad on täis minu lemmikautosid.. suured kastiga Landroverid, Toyotad jne.. offroad masinad..sellised vanemad.. mmmm.. Sain nüüd teada, miks osa naisi armastab suuri autosid, sest siis saavad nad meestele ülevalt alla vaadata :D.
Töötame ka köögis kokaabina. Kokaks on meil rõõmsameelne Debby. Ta on erakordne naisterahavas. Elu jooksul on tal olnud 11 last, nendest kui ma ei eksi oli 7 lapsendatud last. Ta ütleb, et kõik vajavad hoolt ja armastust ning enda tiiva alla on ta just võtnud lapsed peredest, kus lapsed on väärkoheldud. Nt võttis ta enda kasvatada lapse, kellel oli keha peal 28 suitsukoniga põletatud auku. Ta võitles selle lapse eest kaua kohtus. Teine väga julm juhtum- 1,8 aastane laps, keda tema enda isa oli vägistanud. Kohutav, milliseid inimesi on maailmas, samas on kergendav tunne teades, et maailmas on ka selliseid inimesi nagu Deb. Köögis on meie tööks põhiliselt lõunasöökide valmistamine, mingil määral praadide valmistamine, toidu ettekandmine ja nõude pesemine. Tempo on kiire ja imekombel on kõik sõrmed veel otsas. Toidud on siin väga maitsvad ja portsud on hiiglama suured. Menüü on väga lai ja isegi Arvi ei suuda nii palju ära süüa. Erilist toidukultuuri siin pole.. põhiline on liha ja kartul. Mahlad on kõik 100 % sed, mineraalvesi on olematu.. ma ei tea, mida ma annaks ühe pudeli Vytautase eest praegu. Leiba on meil võimalik süüa, sest Debby (kokk) saab meile kõike muretseda, mida soovime.. eelmine kord tellisime (tasuta) leiba.. on ka võimalik nt heeringat saada. Oleme siin õppinud palju retsepte ja ka kokteilide tegemist.. alkoholist veel nii palju, et igal õhtul on meil võimalik võtta üks alkohoolne jook. Kuna me aga ise ei joo, siis on meil külmkapp juba pool täis igasugustest pudelitest ja purkidest.. kuigi Arvi on hakanud oma päevajooke tegema nö välja oma lemmikklientidele. Aga siiski, tulge külla kes iganes armastavd Smirnoffi, Jim Beami või Wild Turkeyit :D.
Baaris kohtab väga palju huvitavaid inimesi, kes räägivad oma elust ja uurivad meie elu. Tihti mängime ka klientidega piljardit ja siis nad õpetavad meid. Ükskord pani üks klient piljardilauale 50 taala ja ütles, et see, kes suudab palli lüüa teatud musta täpini laual saab raha endale.. mis sa targemat ikka rahaga teed.. sellepeale olid lauaümber kõik vaesed eestlased proovimas :D. Püstitatud ülesanne aga oli meile ülejõu käiv.
Mis ma veel teile huvitavat räägin... nendele kes veel ei tea, Arvi ostis endal ekitarri ja tal on praegu kaks kitarri, sest meie oma Bob Marley(täiesti täpne koopia nii välimuselt, kui käitumiselt.. uskuge või mitte) andis talle ka elektrikitarri. Arvit ootab ka täna ees jooksutrenn peale tööd, mina tegin oma põhitrenni juba ära ja olen õhtuses vahetuses.
PS, me kutsume põrandamoppi sipsikuks!
PS, kõik kes meie Eesti lippu näevad arvavad, et see on väga ilus!
Järgmise korrani, kallistused!
Esimesena ma vabandan, et pole suutnud siia sissekannet luua, nüüd parandan selle vea. Teiseks ma tunnen täiega puudust emme tehtud pehmetest roosadest sussidest, sest tulin just ujumistrennist ja nüüd lõdisen külmast.
Saime endale uue toa. See on palju suurem. Toas on üle terve põranda vaip, kolm voodit, televiisor, kirjutuslaud, öökapike, kaks suurt akent, külmkapp, tugitoolid. Igati mõnus ja mugav. Ma usun, et ma nüüd avastasin, miks austraallased nii õnnelikud inimesed on... sest nad magavad ülipehmetel vooditel, vähemasti siiamaani on mulle selline mulje jäänud. Voodid on kui pehmed pilved ja uni on magus kui mesi... hommikuti on üles saada päris raske seetõttu, kuigi me peaksime tõusma alles kella 10 ajal, sest hommikune vahetus tööl hakkab 11:45, aga me peame ka jõudma hommikujooksu teha nii et tuleb varem end üles peksta.
Siin hotellis elab ka koer, keda me kutsume Gradjeks, selline lömmilöödud ninaga krants. Midagi ameerika buldogi sarnast, ainult suurem.. kole ära hellitatud, aga istub ja teretab kenasti. Ta on suur sõber meile ja iga hommik tuleb ta vaatab meid ikka üle ja loodab hommikusöögi ajal ka midagi välja nuruda. Veel nii palju, et kui tänaval jalutada, siis lendavad ringi papagoid, sellised sinakad-rohekad meie varese suurused ja ilus linnusirin ja vidin kõlab koguaeg. Istudes pargis tulevad tuvid sulle täitsa jalajuurde.. nii julged.
Ma pean ka mainima, et kõik kohad on täis minu lemmikautosid.. suured kastiga Landroverid, Toyotad jne.. offroad masinad..sellised vanemad.. mmmm.. Sain nüüd teada, miks osa naisi armastab suuri autosid, sest siis saavad nad meestele ülevalt alla vaadata :D.
Töötame ka köögis kokaabina. Kokaks on meil rõõmsameelne Debby. Ta on erakordne naisterahavas. Elu jooksul on tal olnud 11 last, nendest kui ma ei eksi oli 7 lapsendatud last. Ta ütleb, et kõik vajavad hoolt ja armastust ning enda tiiva alla on ta just võtnud lapsed peredest, kus lapsed on väärkoheldud. Nt võttis ta enda kasvatada lapse, kellel oli keha peal 28 suitsukoniga põletatud auku. Ta võitles selle lapse eest kaua kohtus. Teine väga julm juhtum- 1,8 aastane laps, keda tema enda isa oli vägistanud. Kohutav, milliseid inimesi on maailmas, samas on kergendav tunne teades, et maailmas on ka selliseid inimesi nagu Deb. Köögis on meie tööks põhiliselt lõunasöökide valmistamine, mingil määral praadide valmistamine, toidu ettekandmine ja nõude pesemine. Tempo on kiire ja imekombel on kõik sõrmed veel otsas. Toidud on siin väga maitsvad ja portsud on hiiglama suured. Menüü on väga lai ja isegi Arvi ei suuda nii palju ära süüa. Erilist toidukultuuri siin pole.. põhiline on liha ja kartul. Mahlad on kõik 100 % sed, mineraalvesi on olematu.. ma ei tea, mida ma annaks ühe pudeli Vytautase eest praegu. Leiba on meil võimalik süüa, sest Debby (kokk) saab meile kõike muretseda, mida soovime.. eelmine kord tellisime (tasuta) leiba.. on ka võimalik nt heeringat saada. Oleme siin õppinud palju retsepte ja ka kokteilide tegemist.. alkoholist veel nii palju, et igal õhtul on meil võimalik võtta üks alkohoolne jook. Kuna me aga ise ei joo, siis on meil külmkapp juba pool täis igasugustest pudelitest ja purkidest.. kuigi Arvi on hakanud oma päevajooke tegema nö välja oma lemmikklientidele. Aga siiski, tulge külla kes iganes armastavd Smirnoffi, Jim Beami või Wild Turkeyit :D.
Baaris kohtab väga palju huvitavaid inimesi, kes räägivad oma elust ja uurivad meie elu. Tihti mängime ka klientidega piljardit ja siis nad õpetavad meid. Ükskord pani üks klient piljardilauale 50 taala ja ütles, et see, kes suudab palli lüüa teatud musta täpini laual saab raha endale.. mis sa targemat ikka rahaga teed.. sellepeale olid lauaümber kõik vaesed eestlased proovimas :D. Püstitatud ülesanne aga oli meile ülejõu käiv.
Mis ma veel teile huvitavat räägin... nendele kes veel ei tea, Arvi ostis endal ekitarri ja tal on praegu kaks kitarri, sest meie oma Bob Marley(täiesti täpne koopia nii välimuselt, kui käitumiselt.. uskuge või mitte) andis talle ka elektrikitarri. Arvit ootab ka täna ees jooksutrenn peale tööd, mina tegin oma põhitrenni juba ära ja olen õhtuses vahetuses.
PS, me kutsume põrandamoppi sipsikuks!
PS, kõik kes meie Eesti lippu näevad arvavad, et see on väga ilus!
Järgmise korrani, kallistused!
Wednesday, November 9, 2011
Rainer on sõber
Tänu Rainerile oleme tänaseks jõudnud Boyup Brooki ja elame hotellis, kus asub ka pubi. Peale Arvi ja Raineri on siin ka üks armas eesti neiu Katrin.. Saame kõik hästi läbi. Väga mõnus on koos olla eestlastega.
Hotellis elamine on meile tasuta ja süüa saame hotelli pubist kolm korda päevas samuti tasuta. Ükskõik, mis ajal on pubist meile enam-vähem kõik kättesaadav. Juuakse ikka palju, põhiline on Jim Beam ja Bundaberg.. pidu käib igapäev. Meie püsime ikka oma sportlikkus eluviis juures ja ei lase halbadel harjumustel ligi pääseda.
Põhiline aeg hakkab nüüdseks mööduma pubis, sest seal me nüüd töötame. 7 päeva nädalas, mina töötan õhtustes vahetustest, Arvi hommikustes. Täna oli esiemen proovikord.. kaks tundi.. üsna raske on, jooke on megapalju + kassa süsteemid ja kihlveo automaadid + söögi tellimused, AGA inimesed on vahvad ja sõbralikud ja aitavad. Ülemus on mõnus, selline vana papi :) Minu hüüdnimi on Xenia, sest mul on tugev käepigistus. Arvi on... Harry, Harry Potter, Rod, Marly jne.. tal on siin palju sõpru juba.
Koht, kus me elame on väike, siiin elab kõigest 600 inimest. Ja kõik tunnevad kõiki. Siin on kohalikud pere ettevõtetest armsad söögikohad, kus tehakse imehead lattet. Aga huumor on siin väga julm ja sellega peab harjuma. Siin kohas on kõik olemas.. käe-jala juures. Igalpool õitsevad kaunid lilled.. suurte värviliste õitega ja peale vihma on mõnus sirelilõhn üleval. Meil on ajas oma sidrunipuu ja mingi väga magusa vilja puu veel, mida ma regulaarselt rüüstan.
Trenni tegemine on super! Mul on siin suur pehme kattega staadion, välibassein ja biljard ka :D. Ainuke asi on see, et mnt jooksmine on suhteliselt võimatu (mulle:D), sest see on nii mägine ja tõusud on sellised 5% või 6% -julm!
Väga palju on lambaid.. iga mäepeal on karjad söömas.. ja siinkandi on enamik inimesi lambapügajaid. Ka farme on siin väga palju.
Põhiline on see, et siiin elab iirlasi ja ootame juba mängu. Homme me joonistame kõikide eestlastega põskedele sinimustvalge maalingu ja loodame, et Delfi kokku ei jookse :D Meie näeme mängu kella viie ajal hommikul.
Arvi ostab kohe varsti kitarri.
Olge tublid!
Hotellis elamine on meile tasuta ja süüa saame hotelli pubist kolm korda päevas samuti tasuta. Ükskõik, mis ajal on pubist meile enam-vähem kõik kättesaadav. Juuakse ikka palju, põhiline on Jim Beam ja Bundaberg.. pidu käib igapäev. Meie püsime ikka oma sportlikkus eluviis juures ja ei lase halbadel harjumustel ligi pääseda.
Põhiline aeg hakkab nüüdseks mööduma pubis, sest seal me nüüd töötame. 7 päeva nädalas, mina töötan õhtustes vahetustest, Arvi hommikustes. Täna oli esiemen proovikord.. kaks tundi.. üsna raske on, jooke on megapalju + kassa süsteemid ja kihlveo automaadid + söögi tellimused, AGA inimesed on vahvad ja sõbralikud ja aitavad. Ülemus on mõnus, selline vana papi :) Minu hüüdnimi on Xenia, sest mul on tugev käepigistus. Arvi on... Harry, Harry Potter, Rod, Marly jne.. tal on siin palju sõpru juba.
Koht, kus me elame on väike, siiin elab kõigest 600 inimest. Ja kõik tunnevad kõiki. Siin on kohalikud pere ettevõtetest armsad söögikohad, kus tehakse imehead lattet. Aga huumor on siin väga julm ja sellega peab harjuma. Siin kohas on kõik olemas.. käe-jala juures. Igalpool õitsevad kaunid lilled.. suurte värviliste õitega ja peale vihma on mõnus sirelilõhn üleval. Meil on ajas oma sidrunipuu ja mingi väga magusa vilja puu veel, mida ma regulaarselt rüüstan.
Trenni tegemine on super! Mul on siin suur pehme kattega staadion, välibassein ja biljard ka :D. Ainuke asi on see, et mnt jooksmine on suhteliselt võimatu (mulle:D), sest see on nii mägine ja tõusud on sellised 5% või 6% -julm!
Väga palju on lambaid.. iga mäepeal on karjad söömas.. ja siinkandi on enamik inimesi lambapügajaid. Ka farme on siin väga palju.
Põhiline on see, et siiin elab iirlasi ja ootame juba mängu. Homme me joonistame kõikide eestlastega põskedele sinimustvalge maalingu ja loodame, et Delfi kokku ei jookse :D Meie näeme mängu kella viie ajal hommikul.
Arvi ostab kohe varsti kitarri.
Olge tublid!
Wednesday, November 2, 2011
Klavatuur on olemas
Käisin ja ostsin endale klaviatuuri, nüüd saan normaalselt kirjutada Teile! Teile kirjutamine vähendab ka koduigatsust :) Aitäh neile, kes ikka olemas on, olenemata tuhandetest kilomeetritest!
Me: "Hei, one latte to go please."
Guy from the cafe: "How much sugar do you want?"
Me: "None, thank you."
Guy from the cafe: "I know... cause you are sweet enogh"
Midagi kohvipoest, et aimu anda, millised siin inimesed on.
TÖÖ
Tööga on nii, et Arvi käis Melbourne Cupil kelneriks ja teenis päevaga üsna head raha. Melbourne Cup kujutab endast hobuste võidusõidu suurimat võistlust. Sel päeval olid kihlveo kontorid rahvast pungil täis ning inimesed tänavatel olid pidulikult riietunud. Naistel olid peas kübarad. Päeval olid üheks tunniks suletud paljud asutused, kuna vaadati tähtsamat võistlust. Panused ühele hobusele olid nt u 5 või 6 miljonit dollarit. Võistlust näidati ka kesklinnas suurelt ekraanilt. Mina vaatasin seda sealt, väga lahe!
Eile läksin hommikul töö agentuuri lootuses, et neil on midagi pakkuda mulle. Pool h enne avamist oli juba suur järjekord uksetaga. Nii ma siis seal lihtsalt seisin, kui järsku tuli minujuurde üks mees ja päris kas ma otsin tööd ning viskas mulle näpuvahele visiitkaardi ja palus 1h pärast läbi tulla tema restoraanist, mis asus seal lähedal. Nii ma siis läksin sinna ning ta palus mul tagasi tulla kell 4 pm, et olla tööl õhtuses vahetuses. Töö ül olid klientidele toidu srveerimine, koristamine ja natukene ka toidu valmistamist. Töö tegemine oleks olnud mustalt ning igapäev oleks ka kätte saanud 45 dollarit oma kolme h töö eest. Kuna töötunde on liiga vähe, siis otsisin edasi ja nüüd on mul olemas koht farmis, mis asub Manjimupis ja mis kujutab endast tööd õuntega. Niima siis täna jätsin selle araabia restorani.
Reedel paneme ajama ja loodan, et ka Arvi leiab tööd, sest seal on palju farme ümberringi ning hooajad on kohekohe algamas.
Arvi kohta võin ma öelda, et ta on siinsesse ellu palju paremini sisse elanud, kui ma tänaval juhtun temaga koos jalutama, siis kõrvalt footphatilt hüüab minule täiesti võõras inimene "Hi Arvi!" Ta suhtleb inimestega ka siin hostelis palju rohkem, aga see on, mis talle meeldib, suhelda teiste inimestega :). Veel teeb ta praegu Tõnise poolt soovitatud programmi.. 200 kätekõverdust 10 päeva järjest pluss 200 kõhtu. Me teeme siin trenni korralikult: hommikujooksud ja harjutused pluss põhitrenn, niiet hosteli boss Joe ütleb uutele tulijatele, et kui nad soovivad treenida, siis on meil personaaltreenerid olemas :D.
Siin harrastatakse ka palju jalgpalli, eriti välismaalaste seas. Arvi käib nendega koos mängimas. Ühed kujud on pärit teisest hostelist ja teised on jaapanlased. Väga lõbusad ja seltsivad inimesed. Tore on nendega jutustada, AGA millegipärast.. olen viimasel ajal tähele pannud, et mida rohkem ma inglise keeles jutustan, seda enam susistan ma eesti keelt rääkides s-i :D
Eile.
Meil on siin vahetus õpilane Hiinast, väga peps ja unes rääkiv. Eile kui ta magama jäi, siis...
Arvi: "Do you know him?"
Julien(lemmik prantslane): "Nooooo... do you?"
Arvi: "He told me he is an excange student."
Later...
Julien: "Hei, this exchange guy will soon fall down from his bed.."
Arvi: "Exchange gay?"
Muidugi ei ole prantslase inglisekeel selgesti arusaadav, nad nagu vurisevad rohkem.. ja nii kuulsime meie, et Julien ütles "exchange gay".
Ühesõnaga lõpuks vedasime me kihla mis aja pärast meie "exchange gay" maha potsatab. Muidugi nalja teeme me sõbralikult ja kedagi ei mõnita ja läbi saame kõik hästi :)
Kui siia tulin, siis pidasin natuke liiaks seda, et inimesed ütlevad iga pisemagi liigutuse peale "Sorry" " Sorry" "Sorry". AGA nüüd ma soristan ise ka iga oma liigutuse ette ja taha :D
Kui ma saaks, siis saadaksin teile pooled soojakraadid!
Special thanks to Tiina, Egert and Kaur, kes kõik on olnud väga abivalmid ja jaganud meile infot, kuidas edasi liikuda! :)
Kaunist hingedepäeva ja palju õnne Arvi õele Tiinale, kes sai 22 ;)
Me: "Hei, one latte to go please."
Guy from the cafe: "How much sugar do you want?"
Me: "None, thank you."
Guy from the cafe: "I know... cause you are sweet enogh"
Midagi kohvipoest, et aimu anda, millised siin inimesed on.
TÖÖ
Tööga on nii, et Arvi käis Melbourne Cupil kelneriks ja teenis päevaga üsna head raha. Melbourne Cup kujutab endast hobuste võidusõidu suurimat võistlust. Sel päeval olid kihlveo kontorid rahvast pungil täis ning inimesed tänavatel olid pidulikult riietunud. Naistel olid peas kübarad. Päeval olid üheks tunniks suletud paljud asutused, kuna vaadati tähtsamat võistlust. Panused ühele hobusele olid nt u 5 või 6 miljonit dollarit. Võistlust näidati ka kesklinnas suurelt ekraanilt. Mina vaatasin seda sealt, väga lahe!
Eile läksin hommikul töö agentuuri lootuses, et neil on midagi pakkuda mulle. Pool h enne avamist oli juba suur järjekord uksetaga. Nii ma siis seal lihtsalt seisin, kui järsku tuli minujuurde üks mees ja päris kas ma otsin tööd ning viskas mulle näpuvahele visiitkaardi ja palus 1h pärast läbi tulla tema restoraanist, mis asus seal lähedal. Nii ma siis läksin sinna ning ta palus mul tagasi tulla kell 4 pm, et olla tööl õhtuses vahetuses. Töö ül olid klientidele toidu srveerimine, koristamine ja natukene ka toidu valmistamist. Töö tegemine oleks olnud mustalt ning igapäev oleks ka kätte saanud 45 dollarit oma kolme h töö eest. Kuna töötunde on liiga vähe, siis otsisin edasi ja nüüd on mul olemas koht farmis, mis asub Manjimupis ja mis kujutab endast tööd õuntega. Niima siis täna jätsin selle araabia restorani.
Reedel paneme ajama ja loodan, et ka Arvi leiab tööd, sest seal on palju farme ümberringi ning hooajad on kohekohe algamas.
Arvi kohta võin ma öelda, et ta on siinsesse ellu palju paremini sisse elanud, kui ma tänaval juhtun temaga koos jalutama, siis kõrvalt footphatilt hüüab minule täiesti võõras inimene "Hi Arvi!" Ta suhtleb inimestega ka siin hostelis palju rohkem, aga see on, mis talle meeldib, suhelda teiste inimestega :). Veel teeb ta praegu Tõnise poolt soovitatud programmi.. 200 kätekõverdust 10 päeva järjest pluss 200 kõhtu. Me teeme siin trenni korralikult: hommikujooksud ja harjutused pluss põhitrenn, niiet hosteli boss Joe ütleb uutele tulijatele, et kui nad soovivad treenida, siis on meil personaaltreenerid olemas :D.
Siin harrastatakse ka palju jalgpalli, eriti välismaalaste seas. Arvi käib nendega koos mängimas. Ühed kujud on pärit teisest hostelist ja teised on jaapanlased. Väga lõbusad ja seltsivad inimesed. Tore on nendega jutustada, AGA millegipärast.. olen viimasel ajal tähele pannud, et mida rohkem ma inglise keeles jutustan, seda enam susistan ma eesti keelt rääkides s-i :D
Eile.
Meil on siin vahetus õpilane Hiinast, väga peps ja unes rääkiv. Eile kui ta magama jäi, siis...
Arvi: "Do you know him?"
Julien(lemmik prantslane): "Nooooo... do you?"
Arvi: "He told me he is an excange student."
Later...
Julien: "Hei, this exchange guy will soon fall down from his bed.."
Arvi: "Exchange gay?"
Muidugi ei ole prantslase inglisekeel selgesti arusaadav, nad nagu vurisevad rohkem.. ja nii kuulsime meie, et Julien ütles "exchange gay".
Ühesõnaga lõpuks vedasime me kihla mis aja pärast meie "exchange gay" maha potsatab. Muidugi nalja teeme me sõbralikult ja kedagi ei mõnita ja läbi saame kõik hästi :)
Kui siia tulin, siis pidasin natuke liiaks seda, et inimesed ütlevad iga pisemagi liigutuse peale "Sorry" " Sorry" "Sorry". AGA nüüd ma soristan ise ka iga oma liigutuse ette ja taha :D
Kui ma saaks, siis saadaksin teile pooled soojakraadid!
Special thanks to Tiina, Egert and Kaur, kes kõik on olnud väga abivalmid ja jaganud meile infot, kuidas edasi liikuda! :)
Kaunist hingedepäeva ja palju õnne Arvi õele Tiinale, kes sai 22 ;)
Saturday, October 29, 2011
Esimesed elamused Austraalias.
Hei Teie seal Eestis, loodan et teil laheb suureparaselt. Kuna minu enda arvuti klaviatuur utles ules, siis ma kirjutan uhe inglanna arvutiga.
LEND
Lennukid on suured ja mugavad, lennu ajal saime korralikult suua ja vaadata filme. Viimase lennu ajal anti meile incoming passanger card, mis tuli taita. Kogemata ma taitsin selle valesti ja palusin Arvil kusida uued kaardid. Stjuard utles Arvile "Sorry, now you have to go back home" ja rebis kaardi tukkidekd. Arvi ehmus taitsa ara esimeset kokkupuutest austraalia huumoriga.
Vaga kaunis on vaadata linnu korgelt, ning eesoleva istme sees olev ekraan naitab lennu lopus maandumist labi kaamera, mis on lennuki ninal. Kogu lennureisi ajal saime jalgida infot, kaua veel soita, kui korgel oleme, palju on kell sihtkohas jne. Vaga uhke vark.
Kui joudsime kohale, siis pidime kumme tundi ootama lennujaamas, et minna hostelisse, kuna vastuvott algas alles kella kumnest. Kui olime juba 9 tundi lennujaamas olnud, siis arkasime pingipeal sellepeale ules, et narkokoer nuuskis meie kotte. Kontroll on siis korgemdatud praegu, kuna inglismaa kuninganna on hetkel siin ja koik kohad on politseid tais ja koguaeg lendab linnakohal helikopter.
Paasesime lennujaamas olles telekasse ka, sest meiega tehti intervjuu sellest, kuidas kulges meie lend ja kas kannatasiem streikide tottu.
Hosteli pidaja Joe tuli meile jargi ning kella poole kaheteistkumne ajal joudsime me oma uude koju. Siin on inimesed nii sobralikud ja seltsivad. Oleme uhes toas prantslastest ja sakslastest kuttidega. Siin on veek inimesi Taiwaanist, Koerast, Inglismaalt, Iraagist jne. Nt prantsuse ja koera keeles tahendab tobuke: BABOO. Head ood on prantsuse keeles: BON VUII jne. Opime koguaeg uksteise keeli ja nalja saab.
Uks paev kaisime linnavahel ja meie kodu lahedal on uks koht, kus mangib pidevalt livemuusika. Monipaev tahaks seda kuulama minna. Inimesed poodides ja tanavatel on ka jube sobralikud. Koguaeg kusitakse, kuidas laheb ja kust me parit oleme.... enamus arvavad, et me oleme sakslased.. uhed prantslased arvasid, et me oleme sloveenid.
Uks naljakas juhtum oli pargis. Jalutasime Arviga pargis. Selline parismaalase valimusega meesterahvas: "Hei! Why are you walking with my exgirlfriend" haha.. Arvi: "Say what". Mees: "Welcome to my country" :D
Tegime ka tana oma esimese trenni. Hommikujooks u 20 min ja siis moned harjutused peale :) Ohtul tuleb veel pohitrenn peale ja Arvi ootab oma issilt treeeningplaani.
Kogu see umbrus on suureparaselt ilus ja koguaeg on palav, ohtul laheb juba u enne kaheksat pimedaks. Ma puuan teha pilte lahiajal, et seda ilu ka teieni tuua. Ja uritan oma arvutiga midagi teha, et ta korralikult toole hakkaks. Puuan teha esmaspaeval uue sissekande, siis saan teile anda infot, kus me toole hakkame jne.
Igatsen Teid koiki ja olete mulle kallid!
No worries!
LEND
Lennukid on suured ja mugavad, lennu ajal saime korralikult suua ja vaadata filme. Viimase lennu ajal anti meile incoming passanger card, mis tuli taita. Kogemata ma taitsin selle valesti ja palusin Arvil kusida uued kaardid. Stjuard utles Arvile "Sorry, now you have to go back home" ja rebis kaardi tukkidekd. Arvi ehmus taitsa ara esimeset kokkupuutest austraalia huumoriga.
Vaga kaunis on vaadata linnu korgelt, ning eesoleva istme sees olev ekraan naitab lennu lopus maandumist labi kaamera, mis on lennuki ninal. Kogu lennureisi ajal saime jalgida infot, kaua veel soita, kui korgel oleme, palju on kell sihtkohas jne. Vaga uhke vark.
Kui joudsime kohale, siis pidime kumme tundi ootama lennujaamas, et minna hostelisse, kuna vastuvott algas alles kella kumnest. Kui olime juba 9 tundi lennujaamas olnud, siis arkasime pingipeal sellepeale ules, et narkokoer nuuskis meie kotte. Kontroll on siis korgemdatud praegu, kuna inglismaa kuninganna on hetkel siin ja koik kohad on politseid tais ja koguaeg lendab linnakohal helikopter.
Paasesime lennujaamas olles telekasse ka, sest meiega tehti intervjuu sellest, kuidas kulges meie lend ja kas kannatasiem streikide tottu.
Hosteli pidaja Joe tuli meile jargi ning kella poole kaheteistkumne ajal joudsime me oma uude koju. Siin on inimesed nii sobralikud ja seltsivad. Oleme uhes toas prantslastest ja sakslastest kuttidega. Siin on veek inimesi Taiwaanist, Koerast, Inglismaalt, Iraagist jne. Nt prantsuse ja koera keeles tahendab tobuke: BABOO. Head ood on prantsuse keeles: BON VUII jne. Opime koguaeg uksteise keeli ja nalja saab.
Uks paev kaisime linnavahel ja meie kodu lahedal on uks koht, kus mangib pidevalt livemuusika. Monipaev tahaks seda kuulama minna. Inimesed poodides ja tanavatel on ka jube sobralikud. Koguaeg kusitakse, kuidas laheb ja kust me parit oleme.... enamus arvavad, et me oleme sakslased.. uhed prantslased arvasid, et me oleme sloveenid.
Uks naljakas juhtum oli pargis. Jalutasime Arviga pargis. Selline parismaalase valimusega meesterahvas: "Hei! Why are you walking with my exgirlfriend" haha.. Arvi: "Say what". Mees: "Welcome to my country" :D
Tegime ka tana oma esimese trenni. Hommikujooks u 20 min ja siis moned harjutused peale :) Ohtul tuleb veel pohitrenn peale ja Arvi ootab oma issilt treeeningplaani.
Kogu see umbrus on suureparaselt ilus ja koguaeg on palav, ohtul laheb juba u enne kaheksat pimedaks. Ma puuan teha pilte lahiajal, et seda ilu ka teieni tuua. Ja uritan oma arvutiga midagi teha, et ta korralikult toole hakkaks. Puuan teha esmaspaeval uue sissekande, siis saan teile anda infot, kus me toole hakkame jne.
Igatsen Teid koiki ja olete mulle kallid!
No worries!
Tuesday, October 11, 2011
Veel kodus
Meie ärasõiduni Austraaliasse on jäänud täpselt kaks nädalat.
Vaikselt vaikselt hiilib tunne ligi, et "me lähme". Uskumatu mõelda, kui kaugele me oleme tulnud ja kui palju ära teinud, et oma minemise unistusest on saanud reaalsus. Aitäh kõigile, kes meid on aidanud, oleme siiralt tänulikult, tänu Teile saab meie unitsus võimalikuks.
Mõtlen siin, et alguses ei olnud mul aimu ka kuidas me läheme, mis ma teadsin, oli see, et me lähme. Algul ei olnud raha ega midagi, aga kui üks neist domino kividest pikali ajada, siis pole teistel pääsu. Lõpuks sain oma nahaga tunda seda, mis tähendab alustada nullist, ilma midagi kaotamata
Meie lend kulgeb: Tln-Helsinki-Singapoure-Perth. Kõige pikem lend on 11,5 h. Koguaeg lendame Finnairiga. Safe flight to us! Meie esimeseks koduks saab Planet Inn Hostel Perthis. Olles nendega praegu suhelnud, tunnen siia Eestisse välja sõbralikust ja külalislahkust. Nende kaudu saame ka töö, mis see olema saab ei tea veel. Arvil on juba CV ammu valmis ja tegeleb tööotsingutega, mina üritan suures võitluses microsoft wordiga (lahterdamine for example) oma CV kõigepealt valmis saada. Ma loodan, mu arvuti jääb ellu ikka pärast, et ma ei hakka suures ahastuses wordiga kung-fu matsi pidama.
Igatahes esimesed head uudised juba on, Arvi sai kontakti ühe jalgpalli klubiga ning nad soovivad teda noorte treeneriks või ise mängijaks. Ma olen õnnelik tema üle!
Plaanin endale teha ka IYTCi- International Youth Travel Card. Elagem soodsalt.
Hakkame kindlasti igatsema kõiki kodulisi ja sõpru! Meie ümber on ikka imelised inimesed, aga hoiame kontakti ikka. Meist nii kergelt lahti ei saa.
KEEP BEING MOTIVATED, LIFE ROCKS!
Vaikselt vaikselt hiilib tunne ligi, et "me lähme". Uskumatu mõelda, kui kaugele me oleme tulnud ja kui palju ära teinud, et oma minemise unistusest on saanud reaalsus. Aitäh kõigile, kes meid on aidanud, oleme siiralt tänulikult, tänu Teile saab meie unitsus võimalikuks.
Mõtlen siin, et alguses ei olnud mul aimu ka kuidas me läheme, mis ma teadsin, oli see, et me lähme. Algul ei olnud raha ega midagi, aga kui üks neist domino kividest pikali ajada, siis pole teistel pääsu. Lõpuks sain oma nahaga tunda seda, mis tähendab alustada nullist, ilma midagi kaotamata
Meie lend kulgeb: Tln-Helsinki-Singapoure-Perth. Kõige pikem lend on 11,5 h. Koguaeg lendame Finnairiga. Safe flight to us! Meie esimeseks koduks saab Planet Inn Hostel Perthis. Olles nendega praegu suhelnud, tunnen siia Eestisse välja sõbralikust ja külalislahkust. Nende kaudu saame ka töö, mis see olema saab ei tea veel. Arvil on juba CV ammu valmis ja tegeleb tööotsingutega, mina üritan suures võitluses microsoft wordiga (lahterdamine for example) oma CV kõigepealt valmis saada. Ma loodan, mu arvuti jääb ellu ikka pärast, et ma ei hakka suures ahastuses wordiga kung-fu matsi pidama.
Igatahes esimesed head uudised juba on, Arvi sai kontakti ühe jalgpalli klubiga ning nad soovivad teda noorte treeneriks või ise mängijaks. Ma olen õnnelik tema üle!
Plaanin endale teha ka IYTCi- International Youth Travel Card. Elagem soodsalt.
Hakkame kindlasti igatsema kõiki kodulisi ja sõpru! Meie ümber on ikka imelised inimesed, aga hoiame kontakti ikka. Meist nii kergelt lahti ei saa.
KEEP BEING MOTIVATED, LIFE ROCKS!
Subscribe to:
Posts (Atom)